"Lambaromaan. Villi ja Volli uskumatud seiklused Jumindal"
I peatükk
Laupäeval mõtlesin tänutundes, et näe, lambad ei leidnudki üles seda lahti läinud improviseeritud väravat, mille keegi aiaehitajatest kahe traatvõrgujupi vahele jättis ja millest mina midagi ei teadnud. Kuigi nad olid sealsamas lähedal, poole meetri kaugusel, terve nädala söönud ja maganud. Avastasin selle ise täiesti juhuslikult ja panin loomulikult kibekähku kinni.
Aga täna hommikul olid sellid ikkagi küla peale kondama läinud. Ärevil külamutid hakkasid mulle varavalges helistama nagu oleks ringi rändamas kari elevante, mitte kaks lammast.
Kõmpisin sellidele järele. Tulid hüüdmise peale kenasti tagasi. Nad on mul leivaga välja treenitud. Jälgisin siis tükk aega, et mis nad teevad.
Kimasid kiirel sammul mööda aia äärt ja otsisid süstemaatiliselt nõrka-madalamat kohta. Ning tegid vehkat talli tagant, sealt vana kanaaia nurgast. Panid padavai läbi hobusekopli ja ümber naabrite maja tiiru ning kihutasid hirmsa kapakuga küla poole edasi.
Mina spurtisin sama kiirelt toa eest, jõudsin enne neid prügikasti juurde käänaku peale ja hüüdsin koju tagasi. Tulid kenasti, kõpa-kõpa.
Ja nüüd istuvad tallis kinni seni, kuni ma talli taha võrkaia paigaldan. Täna õhtul toon Kuusalust ära. Villi ja Volli suurepärast hüppevõimet arvesse võttes tuleb mul ilmselt ka mujalt aeda kõrgemaks tõsta mingil moel.
Aga muidu on nad jube armsad :)
II peatükk
Täna täiustasime lammaste perenaisega aeda. Kindlustasime alt lattidega ja tõstsime võrku ja panime lausa kaks rulli traatvõrku juurde madalamatesse kohtadesse. Kuigi Kaie arvas, et ei, see aed on nii kõrge, et üle nad sellest küll ei hüpanud, ehk pugesid alt.
Villi ja Volli olid samal ajal tallis kinni. Ühtäkki oli aga Volli õues. Hüppas üle 140 cm kõrguse talli ukse nagu naksti. Ilma hoovõtuta. Tallis pole selleks ruumigi.
Kuna tsirkuselammaste pidamiseks mul tingimusi pole ja kõrgushüppesangarite treenimiseks ka mitte, siis kirjutas Volli selle hüppega oma kojusõiduotsusele alla.
Seniks, kuni vahetus mingi taltsama isendi vastu võimalikuks osutub, istuvad lambukesed tallis heina ja vee peal. Nii et ka uste ülemised pooled on kinni ja kivid ukse taha virna laotud. Igaks juhuks. Sest mine sa lolle tea.
Aga ega Villi ka puhas poiss ole, kuigi tema hüppevõime ei paista suurem asi olevat. (Või jääb tal julgusest puudu?) Osav on ta aga küll. Kui ma jalad harkis seistes talli uksepraost käe välja veeämbri järele küünitasin, pistis Villi oma pea mu põlvede vahelt läbi ja arvas, et pääseb vabadusse. Tutkit! Pigistasin põlved kokku nagu jaksasin (uhh, hea, et ma ikka trenni teinud olen hoolega!) ja sain seekord putkupanemisele piiri panna.
Kuradi lambad, ausõna! Hobuseid pidas see tall enam kui kümme aastat ja nüüd kahte lammast ei pea :) Aiast rääkimata.
Jah, ja meie küla lehm suri täna ära. Sai mõned nädalad tagasi vasika ilmaletoomisel viga ega tervenenudki.
I peatükk
Laupäeval mõtlesin tänutundes, et näe, lambad ei leidnudki üles seda lahti läinud improviseeritud väravat, mille keegi aiaehitajatest kahe traatvõrgujupi vahele jättis ja millest mina midagi ei teadnud. Kuigi nad olid sealsamas lähedal, poole meetri kaugusel, terve nädala söönud ja maganud. Avastasin selle ise täiesti juhuslikult ja panin loomulikult kibekähku kinni.
Aga täna hommikul olid sellid ikkagi küla peale kondama läinud. Ärevil külamutid hakkasid mulle varavalges helistama nagu oleks ringi rändamas kari elevante, mitte kaks lammast.
Kõmpisin sellidele järele. Tulid hüüdmise peale kenasti tagasi. Nad on mul leivaga välja treenitud. Jälgisin siis tükk aega, et mis nad teevad.
Kimasid kiirel sammul mööda aia äärt ja otsisid süstemaatiliselt nõrka-madalamat kohta. Ning tegid vehkat talli tagant, sealt vana kanaaia nurgast. Panid padavai läbi hobusekopli ja ümber naabrite maja tiiru ning kihutasid hirmsa kapakuga küla poole edasi.
Mina spurtisin sama kiirelt toa eest, jõudsin enne neid prügikasti juurde käänaku peale ja hüüdsin koju tagasi. Tulid kenasti, kõpa-kõpa.
Ja nüüd istuvad tallis kinni seni, kuni ma talli taha võrkaia paigaldan. Täna õhtul toon Kuusalust ära. Villi ja Volli suurepärast hüppevõimet arvesse võttes tuleb mul ilmselt ka mujalt aeda kõrgemaks tõsta mingil moel.
Aga muidu on nad jube armsad :)
II peatükk
Täna täiustasime lammaste perenaisega aeda. Kindlustasime alt lattidega ja tõstsime võrku ja panime lausa kaks rulli traatvõrku juurde madalamatesse kohtadesse. Kuigi Kaie arvas, et ei, see aed on nii kõrge, et üle nad sellest küll ei hüpanud, ehk pugesid alt.
Villi ja Volli olid samal ajal tallis kinni. Ühtäkki oli aga Volli õues. Hüppas üle 140 cm kõrguse talli ukse nagu naksti. Ilma hoovõtuta. Tallis pole selleks ruumigi.
Kuna tsirkuselammaste pidamiseks mul tingimusi pole ja kõrgushüppesangarite treenimiseks ka mitte, siis kirjutas Volli selle hüppega oma kojusõiduotsusele alla.
Seniks, kuni vahetus mingi taltsama isendi vastu võimalikuks osutub, istuvad lambukesed tallis heina ja vee peal. Nii et ka uste ülemised pooled on kinni ja kivid ukse taha virna laotud. Igaks juhuks. Sest mine sa lolle tea.
Aga ega Villi ka puhas poiss ole, kuigi tema hüppevõime ei paista suurem asi olevat. (Või jääb tal julgusest puudu?) Osav on ta aga küll. Kui ma jalad harkis seistes talli uksepraost käe välja veeämbri järele küünitasin, pistis Villi oma pea mu põlvede vahelt läbi ja arvas, et pääseb vabadusse. Tutkit! Pigistasin põlved kokku nagu jaksasin (uhh, hea, et ma ikka trenni teinud olen hoolega!) ja sain seekord putkupanemisele piiri panna.
Kuradi lambad, ausõna! Hobuseid pidas see tall enam kui kümme aastat ja nüüd kahte lammast ei pea :) Aiast rääkimata.
Jah, ja meie küla lehm suri täna ära. Sai mõned nädalad tagasi vasika ilmaletoomisel viga ega tervenenudki.