Iga kord kui taevast mõni lumehelves alla langeb, tunnen rõõmu. 601,9 kilomeetrit olen suusatanud tänavu, alates oktoobri lõpust.
Ilmaolusid arvestades on see tulemus enam kui viisakas. Eesmärk on muidugi ka kopsakas - Engadini suusamaraton Šveitsis, 12. märtsil. Olevat maailma kõige ilusam maratonirada. Otsustasin, et teen endale esimeseks juubeliks sellise sünnipäevakingi.
"Oi, seal on padjamägi," kihistas Kolgakülas radu hooldav 70aastane Helges, kui mu otsusest kuulis. Padjamägi?! "No kogu rada on üks pidev laskumine ja ühe laskumise pealt pole nad raatsinud puid maha võtta, on need hoopis patjadega ära vooderdanud. Aga muidu väga ilus rada, olen viis korda seda sõitnud."
Nojah, väga julgustav mulle, kellel raskematel laskumistel suusad alatihti erinevates suundades sõitma kipuvad ja suurematel kiirustel põlved tudisema hakkavad. Aasta lõpus Otepääl pidin mõnel eriti libedal päeval Hobuseraua laskumisel kogu oma tahtejõu ja julguse kokku võtma, et alla tuhiseda. Hakkama sain. Iga tiiruga järjest paremini, kuigi väga tugev tunne mõnel korral just polnud. Sinikas, mille ma ühelt teiselt laskumisel külg ees alla tulles sain, andis ennast mitu nädalat tunda. Ja näha ka.
Naabrivanamees on mu pärast tõsises mures. "Sellest saadik kui sa kolm aastat tagasi suusatama hakkasid, on sind kohe hale vaadata. Naises peab ikka rinda ja puusa ja perspektiivi olema, aga sinust on küll ainult perspektiiv järele jäänud," ütles ta mulle mõned nädalad tagasi. Pühapäeval sünnipäevatorti pakkudes aina õhutas, et sööksin. "No vaata oma kintse!" Arvab, et ma olen 10 kilo kaalust kaotanud. Aga pole ühtki. No võib-olla 1-2 kg, kui pingsalt kaaluda. Lihtsalt peki asemele on tulnud lihas ja kehakuju muutunud. Varasemast number väiksemad rõivad lähevad kenasti selga.
Ise pole ma mitte üks raas murelik. Õnnelik hoopis - sport on ülilahe ajaviide!
Ilmaolusid arvestades on see tulemus enam kui viisakas. Eesmärk on muidugi ka kopsakas - Engadini suusamaraton Šveitsis, 12. märtsil. Olevat maailma kõige ilusam maratonirada. Otsustasin, et teen endale esimeseks juubeliks sellise sünnipäevakingi.
"Oi, seal on padjamägi," kihistas Kolgakülas radu hooldav 70aastane Helges, kui mu otsusest kuulis. Padjamägi?! "No kogu rada on üks pidev laskumine ja ühe laskumise pealt pole nad raatsinud puid maha võtta, on need hoopis patjadega ära vooderdanud. Aga muidu väga ilus rada, olen viis korda seda sõitnud."
Nojah, väga julgustav mulle, kellel raskematel laskumistel suusad alatihti erinevates suundades sõitma kipuvad ja suurematel kiirustel põlved tudisema hakkavad. Aasta lõpus Otepääl pidin mõnel eriti libedal päeval Hobuseraua laskumisel kogu oma tahtejõu ja julguse kokku võtma, et alla tuhiseda. Hakkama sain. Iga tiiruga järjest paremini, kuigi väga tugev tunne mõnel korral just polnud. Sinikas, mille ma ühelt teiselt laskumisel külg ees alla tulles sain, andis ennast mitu nädalat tunda. Ja näha ka.
Naabrivanamees on mu pärast tõsises mures. "Sellest saadik kui sa kolm aastat tagasi suusatama hakkasid, on sind kohe hale vaadata. Naises peab ikka rinda ja puusa ja perspektiivi olema, aga sinust on küll ainult perspektiiv järele jäänud," ütles ta mulle mõned nädalad tagasi. Pühapäeval sünnipäevatorti pakkudes aina õhutas, et sööksin. "No vaata oma kintse!" Arvab, et ma olen 10 kilo kaalust kaotanud. Aga pole ühtki. No võib-olla 1-2 kg, kui pingsalt kaaluda. Lihtsalt peki asemele on tulnud lihas ja kehakuju muutunud. Varasemast number väiksemad rõivad lähevad kenasti selga.
Ise pole ma mitte üks raas murelik. Õnnelik hoopis - sport on ülilahe ajaviide!