Möödunud neljapäeva õhtul sadas maha nii paks lumi, et reede hommikul sai Loksa kooli staadionile sisse aetud rajal suusatada. Mõnuga kohe. Tiirutasime päikesetõusu ajal kolmekesi: mina, suusatreener ja tema tütar. Tunne oli nagu Aplides - libisemine oivaline, lumi sillerdamas ja päike põski paitamas.
Üks rebane oli öösel värskel lumel mädanenud õunaga jalgpalli mänginud, jäljed näitasid. "Võib-olla seesama, kes talvelgi siin õuna veeretas. Vahepeal istus maha ja piidles mind - et misasja ta mu ümber tiirutab nendel imelikel laudadel," rääkis suusatreener.
Uus spordikell (Polar M400), millele GPS sees, näitas minu läbitud distantsi pikkuseks 15,2 km. (Kell on muide ka sünnipäevakingitus, roosa ja igavesti äge. Väärt kohe eraldi postitust.)
Laupäeval sain veel 11,68 km lisaks sõita. Paari kohta, kust maa välja sulanud oli, viskasin raja kõrvalt lund peale. Ja suusahooaja lõpptulemuseks kujunes siis tänavu 1030,38 km. Ei usu, et enam nii palju lund tuleb, et suusad alla kannatab panna. Kuigi suurt sooja lubavad ilmatargad alles mais. Seni siis vindub see kevad.
 |
| Rühiga pean midagi ette võtma. Iga kord kui vaatan pilte endast suusatamas, tundub, nagu mul oleks seljakott seljas. |