Skip to main content

Posts

Olin umbes kümme minutit oliivivõsas ekselnud, kui märkasin endast paremal mäenõlval oranži särki. "Hei! Oodake!" hüüdsin ma enda kohta ebaharilikult entusiastlikul häälel ja tormasin värvilaigu suunas. Vahemaa vähenedes selgus, et särgi sees on mees. Jim, iirlane, vanus umbes 55+. "Issand kui hea, et ma su leidsin!" hüüdis Jim. "Ega ma nüüd nii eksinud ka polnud, et päästmist oleksin vajanud," mõtlesin mina. "Kui ma sind poleks leidnud, oleksin tagasi pööranud," jätkas iirlane. Ah sedasi! Ronisin üle kivimüüri nagu sisalik, olgugi, et müür kõrgust kaugelt üle mu pea. Aga jalaasetamise kohti oli piisavalt ja Jim ulatas ülevalt käe vastu. Kahe jalaga teel olles selgus, et kui mina olin end eksinuna tundnud (kuhu pagan see tee nii äkki kadus?) kümmekond minutit, siis tema oli samas kohas teerada leidmata ringi tammunud ligi kaks tundi. Hoolimata sellest, et tal olid kaasas kaks väga detailset reisijuhti, üks ülihea kaart ja GPS-seade. M...
Laupäev oli tööpäev. Käisin külas ühel loomaarstil, kelle patsientideks on koerad, kassid ja muud väiksemad loomad, kuid kes kasvatab ka sporthobuseid. Kusagil Jäneda taga metsas. 16 aastat on juba kasvatanud, aga alles nüüd, paar nädalat tagasi suutis esimese hobuse kasumlikult maha müüa. Ameerikasse. Sellest hobusest ratsaspordimaailm tõenäoliselt veel kuuleb. Contatour JP on tema nimi, jätke meelde :) Külaskäigust sünnib kaks lugu. Üks neljapäevasesse Maalehte ja teine oktoobrikuu Oma Hobusse. Fotod tegi Ago. "Mitu meil neid on?" hõikas tohter naisele, kui ma pärisin, mitu hobust selle armsa  ja koduse talli katuse alla elab. Selgus, et kaheksa. Selline uhke kliinik siis keset paksu metsa. Minu selja taga oleva (kliinikut kujutava) kalendripildi autor on doktori tütar, see kena pikajuukseline piiga.
Kontor kolis õue. Äkki tuleb suvi ka järele. 
Pääsesime kohaliku lehe veergudele. Kuulsus tuleb mühinal :)
Kaks päeva tagasi sai ego õudse laksu. Osalesin võistkondlikul triatlonil, ujumine oli minu ala. Suutsin oma võistkonna 11 osavõtja seas esimese ala lõppedes viimasele kohale sättida. Hea, et kaldale jõudsin. Kaotasin võitjale, 20ndates aastates noorele mehele, 250 meetri peal 10 minutiga. Õudne! Rattasõitja jätkas sama kurssi. Jooksja oli meist kõige tugevam, kergitas meeskonda ühe koha võrra. Kokkuvõttes jäime eelviimaseks. "See aeg, kus võite noppisime, on meil vennaga läbi elatud. Nüüd tuleb peeglisse vaadata," võttis asja kokku rattamees Tarmo. Lohutasin ennast ise ja lohutasid teisedki, et ega mäng ju mõisa peale polnud ja see on ainult sport, aga ikkagi - jube sant tunne oli. Võistlus iseenesest oli tegelikult väga tore. Aga võistlema, ükskõik millisel spordialal, ei kipu ma ilmselt niipea. Fotod: Margit Amer
"Paneme nad hobuse selga või?" küsis fotograaf. "Jaa, paneme!" vastasin ma innukalt, pilt juba silme ees. "Kolme hobust on siis vaja." "Mis kolme? Ühe selga laseme ronida kõigil kolmel!" Ja nii saigi tehtud. Kolm tähtsat ja mitte just kilukõhna meest upitasid end minu palvel ühe üsna suure hobuse turjale. Sellesama Vuntsi selga, kellega ma Tartu taga Luunjas talve hakul rakendisõitu katsetasin. Kuidas kogu see värk käis ja pildid välja tulid, seda saada vaadata SIIT .
Eile tähistasime Juminda küla esmamainimise 725. aastapäeva. Päev otsa oli ühes taluõues avatud kohvik ja toimus külamäng (küsimuste ja kaardiga, vastuseid tuli otsida tervest külast). Esitlesime kahte uut ajaloovihikut: "Milliseid nimesid pandi lastele Jumindal? 1782-1926" ja "Juminda küla inimeste kohtuasjad Kolga vallakohtus 1867.1890". Naabri-Aino koostas, mina toimetasin ja korraldasin väljaandmise. Nende, ja ka pingi üle (vt allpool), olen ma tõeliselt uhke. Kenad, südame ja mõttega tehtud asjad. *** "Sa lähed juba ära?" küsisin ma suvitajaproualt, kes pool tundi pärast kohviku avamist  väravast välja suundus. "No mis siin ikka teha!" "Ajad inimestega juttu ja sööd kooki ja ..." "Mul pole siin midagi teha. Ma olen linnainimene." Suu vajus mul esiti üsna lahti sellise avalduse peale. Aga kogusin end kiirelt - see, et tal midagi teha pole, on tema probleem, mitte minu. *** Õhtul avasime rannas pingi. Saa...