Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Foto: Pixabay Üllatav, aga teist saadet oli märksa raskem teha. Pabistasin ja mõtlesin üle ja suu kuivas ja sõnad läksid segamini. Lisaks jooksis arvutis programm kokku, pidin kaks korda stuudios käima ühe päeva jooksul. Kui siis lõpuks märku anti, et saade on valmis ja avalik, selgus, et kokkulõikamine oli tehtud täiega hooletult - kõllid teemade vahele panemata unustatud, mingid laused "Oi, appi! Segamini läks", "Pagan, keel läks sõlme! Ütlen uuesti" jne sisse jäetud ja hulk sõnakordusi ka. Ühesõnaga, saatsin töö tegijale tagasi - palusin hoolikamalt suhtuda ning ümber teha. Vahetult enne lõppu on ikka üks jube susserdus sisse jäetud, aga tehnikapoiss ütles, et rohkem nad ümber ei tee. Mu saade olevat hea ja huvitava sisuga, kuulajad andvat apsud andeks. Endal on küll paha kuulata, aga loodan, et andestatakse. Tulemus on SIIN . Kui viitsite, kuulake. Pilt on temaatiline, sest suvel, kui kolme inimese tööd tegin ja lõpuks mulle selle eest mingeid sandikop...

Klimaatiline suvi algas tänavu 9. mail ja lõppes 22. septembril. Täna varahommikul tegi öökülm maa esimest korda valgeks. Matkasime sõpradega Kõrvemaal Jussi nõmmel, Paukjärve ja Jussi järvede kandis. Üks Eesti selgeima veega järvedest - Paukjärv. Vesi oli soojem kui õhk. Edith, Dan, Ivo ja Mina. Foto: Kats, Lotte kintsu kõrval seismas. Dan, Kats, mina, Ivo. Foto: Edith

Eilse päeva kohta võib öelda, et mu tööelus algas uus ajajärk. Sisetunne ütleb nii. Kolmapäeval salvestasin esimese terviseteemalise taskuhäälingu (podcasti) ja reedel läks see eetrisse. Salvestusel olin üsna hämmeldunud - pikemalt pühitsemata näidati stuudios ruum kätte ja juhendati kiirelt-kiirelt, kuidas arvutiga töötada. "Pane siis uks pärast kinni ja tuled kustu," hüüdis noormees uksest välja suundudes üle õla ja läinud ta oligi. Ma jäin talle, silmad suured ja kulmud vaat et pealael, järele vaatama - üksi jään siia või?! Ma ei saa hakkama! Aga sain ja tulemus on siin: esimene saade nimega "Tervist!" "Sul on väga hea hääl," kirjutas üks sõber. "Täitsa kobe! Sa sutsid jutustada voolavalt 24 minutit, mul ei hakanud kordagi igav. See on suurepärane oskus!" teatas raadioajakirjanikuks õppinud kolleeg, ajakirjanduskorüfee. "Aive, sul on imeline eetrihääl. Täielik leid!" hõiskas teine, samuti raadiokogemusega kaastöötaja. ...

Foto: OK Peko Lilled ja aplaus! Orienteerumissuvi on edukalt lõppenud ning Lääne-Virumaa kolmapäevakute sarja N50 klassi võit  Jumindale toodud. Üks jooks tuleb vähemalt siiski veel teha. Päevakutehooaja lõpetamine toimub 20. oktoobril ning enne pidulikku auhinnatseremooniat peetakse kohapeal loositud paaride vahel bingo-teateorienteerumine. Pole niisugusest asjast varem kunagi osa võtnud, aga internet kirjeldab võistlusala sedaviisi: "Maastikul olevatest punktidest tuleb läbida mingi kindel arv jaamadega punkte suvalises järjekorras. Seejuures on osades punktides vaid tähised. Võidab võistleja, kes läbib need jaamadega punktid kõige kiiremini." Seiklusest ma loobuda ei kavatse, lähen kohale ja proovin! Linnaorienteerumise sarjas üritan ka talvel osaleda. Võtsin vennapoeg Oskari kaasa, just tema pärast (et laps liiguks!) tahan jätkata. Oskar loeb kaarti ja kõnnime. Mina keppidega, tema ilma. Vahel vaidleme ka - kuhu suunda minna, kas kaart on õiget pidi käes või mil...

Suvel suure kuumaga ma ujuma ei jõudnud. Olgugi, et mereni vaid mõned sammud. Tööstress oli nii suur ja tööd nii palju, et polnud tahtmist. Alustasin augusti algul, siis, kui saabus tõeline Eestimaa suvi - madalamad õhutemperatuurid ja vihmahood. Nüüdseks olen ennast merre kastmas käinud igal hommikul, ka pimedas ja tormiga (mõni üksik erand välja arvatud, kui pole kas kodus olnud või linna minekuga hirmus tuli taga), sõltumata ilmaoludest. Väga mõnus! Vesi on soe ja õhk ka. Lähen hommikuhämaruses ja hommikumantlis. Vahel paljajalu. Täna võtsin vihmavarju kaasa - kui toast välja astusin, tuli taevast parajasti üks väike vihmahoog alla. Randa jõudsin küll juba kuiva taevaga, kuid pildistamise ajaks, kui meres käidud oli, lõin vihmavarju lahti. Ilusad värvid.

Arvutist leitud pildid tuletasid meelde, et vahepeal sai sõber Ivo aastakese vanemaks. 55 on tal neid nüüd kogunenud. Tähistama kutsus ta sõbrad seda ümmargust tähtpäeva Toiduakadeemiasse. Kokkasime veerandsaja inimesega kokku viiekäigulise pidusöögi, milles igas roas leidus ka pisut veini. Soolaforelli-kalamarja ceviche  Sumarroca Cava Brut Reserva Võis ja veinis praetud krevetid koriandrimajoneesiga Brancott Estate Malborough Sauvignon Blanc Sibulasupp emmentali juustu kattega krõbesaia serveeringus Chateau Pauque Pinot Gris Pardikoib, ahjuköögiviljad, punaveinikastmega Lorgeril Mas Des Montagnes Terroirs D'Altitude Rouge Portveinine šokolaadikook kirsside ja jäätisega Weingut Höllerer Zweigelt Traubensaft Mina olin tegev teise roa juures krevettide rookijana. Täitsa tore oli neilt noaga prepareerides soolikat välja opereerida, töö sujus ludinal. Lõpuks õnnestus mul ka majoneesi valmistamise juures käsi valgeks saada. Iga toidu juurde pakuti kla...

Juba eile mõtlesin, et täna alustan. Ühega selle suve kodustest suurprojektidest. Ja nii ka tegin. Kuuri katus jooksis juba mitu aastat lahinal läbi, vihmaga ei tahtnud sinna puude järele minnagi - vaatepilt oli nii õudne. Alustuseks tegin kindlaks, et üks osa katusekatteplaatidest, pistu vähem kui pool, on täitsa heas korras. Need jätsin alles. Ülejäänu aga kraapisin maha. Metsapoolsed talade otsad olid täiesti pudedad, sest seal polnud üldse peale laudade mingit katet. Kui allaloobitud prahti lõkkeaseme juurde vedasin, tulin mõttele, et saen pudedamad talad vahelt välja ja need, mis väga hullud pole, jätan alles. Selgus, et alles jäi päris palju. Kaks tala saagisin ära poole pealt ja nende külge tekitasin lauast pikendused - et oleks midagi, mis laudiselauda kannaks. No ja siis otsisin oma lõputust lauatagavarast erineva pikkusega jupikes ja katsin talad taas laudisega. Umbes viis tundi kulus selleks kõigeks koos prahi äraveo ja tööriistade-redelite t...