Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Tundus, et septembri lõpus oli selle suve viimane päev. Aga ei, veel jätkub. Mis on ju tore! Eile käisin taas sõpradega matkamas. Seekord kõndisime Kolgakülast Nõmmeveskile. Imeilus kuldne sügisilm oli. Ja suurepärased metsarajad. Sellist lubatakse veel vähemalt neli päeva. Kuigi lumi on ka tore, kui ta ükskord tuleb. Pühapäeval sõidan nädalaks Soome - tunnelisse suusatama. Elagu talv! Meelikese ja Eskoga. Kati on kaamera taga. 

Lugabe tutvustada: võistkonna kapten Kaspar - teises reas vasakult kolmas, nr 38.  Omal ajal olin mina kooli korvpallikoondise kapten, vist B või A vanuseklassis, ei mäleta enam täpselt. Vend toksis ka väga hoolega korvi mängida, korraldasid endale poistega ise turniire. Nüüd kannab neid traditsioone meie peres edasi tema noorem poeg Kaspar, kes mängib teist aastat TallTechi Korvpalliklubi ühes noortevõistkonnas. Ja mis eriti äge - Kaspar on ka kapten! Lapsepõlvest ja vennast ja spordimängudest meenub veel hoki. Seda mängisid poisid igal talvel ikka lausa hullumiseni. Marko, kes toona polnud küll teab mis lühike, see-eest aga peenike, oli väravavaht. Ükskord tekkis mingitel asjaoludel, mida ma enam ei suuda meenutada, jääl mängijatest külakuhi - Marko sattus õnnetuseks kõige alumiseks .., Ja mingil teisel korral saabus ta koju potisinise silmaga - plastmassist väravavahimask oli näo kaitseks küll ees, aga litter tabas täpselt silmade jaoks mõeldud avaust.

Foto: Pixabay Üllatav, aga teist saadet oli märksa raskem teha. Pabistasin ja mõtlesin üle ja suu kuivas ja sõnad läksid segamini. Lisaks jooksis arvutis programm kokku, pidin kaks korda stuudios käima ühe päeva jooksul. Kui siis lõpuks märku anti, et saade on valmis ja avalik, selgus, et kokkulõikamine oli tehtud täiega hooletult - kõllid teemade vahele panemata unustatud, mingid laused "Oi, appi! Segamini läks", "Pagan, keel läks sõlme! Ütlen uuesti" jne sisse jäetud ja hulk sõnakordusi ka. Ühesõnaga, saatsin töö tegijale tagasi - palusin hoolikamalt suhtuda ning ümber teha. Vahetult enne lõppu on ikka üks jube susserdus sisse jäetud, aga tehnikapoiss ütles, et rohkem nad ümber ei tee. Mu saade olevat hea ja huvitava sisuga, kuulajad andvat apsud andeks. Endal on küll paha kuulata, aga loodan, et andestatakse. Tulemus on SIIN . Kui viitsite, kuulake. Pilt on temaatiline, sest suvel, kui kolme inimese tööd tegin ja lõpuks mulle selle eest mingeid sandikop...

Klimaatiline suvi algas tänavu 9. mail ja lõppes 22. septembril. Täna varahommikul tegi öökülm maa esimest korda valgeks. Matkasime sõpradega Kõrvemaal Jussi nõmmel, Paukjärve ja Jussi järvede kandis. Üks Eesti selgeima veega järvedest - Paukjärv. Vesi oli soojem kui õhk. Edith, Dan, Ivo ja Mina. Foto: Kats, Lotte kintsu kõrval seismas. Dan, Kats, mina, Ivo. Foto: Edith

Eilse päeva kohta võib öelda, et mu tööelus algas uus ajajärk. Sisetunne ütleb nii. Kolmapäeval salvestasin esimese terviseteemalise taskuhäälingu (podcasti) ja reedel läks see eetrisse. Salvestusel olin üsna hämmeldunud - pikemalt pühitsemata näidati stuudios ruum kätte ja juhendati kiirelt-kiirelt, kuidas arvutiga töötada. "Pane siis uks pärast kinni ja tuled kustu," hüüdis noormees uksest välja suundudes üle õla ja läinud ta oligi. Ma jäin talle, silmad suured ja kulmud vaat et pealael, järele vaatama - üksi jään siia või?! Ma ei saa hakkama! Aga sain ja tulemus on siin: esimene saade nimega "Tervist!" "Sul on väga hea hääl," kirjutas üks sõber. "Täitsa kobe! Sa sutsid jutustada voolavalt 24 minutit, mul ei hakanud kordagi igav. See on suurepärane oskus!" teatas raadioajakirjanikuks õppinud kolleeg, ajakirjanduskorüfee. "Aive, sul on imeline eetrihääl. Täielik leid!" hõiskas teine, samuti raadiokogemusega kaastöötaja. ...

Foto: OK Peko Lilled ja aplaus! Orienteerumissuvi on edukalt lõppenud ning Lääne-Virumaa kolmapäevakute sarja N50 klassi võit  Jumindale toodud. Üks jooks tuleb vähemalt siiski veel teha. Päevakutehooaja lõpetamine toimub 20. oktoobril ning enne pidulikku auhinnatseremooniat peetakse kohapeal loositud paaride vahel bingo-teateorienteerumine. Pole niisugusest asjast varem kunagi osa võtnud, aga internet kirjeldab võistlusala sedaviisi: "Maastikul olevatest punktidest tuleb läbida mingi kindel arv jaamadega punkte suvalises järjekorras. Seejuures on osades punktides vaid tähised. Võidab võistleja, kes läbib need jaamadega punktid kõige kiiremini." Seiklusest ma loobuda ei kavatse, lähen kohale ja proovin! Linnaorienteerumise sarjas üritan ka talvel osaleda. Võtsin vennapoeg Oskari kaasa, just tema pärast (et laps liiguks!) tahan jätkata. Oskar loeb kaarti ja kõnnime. Mina keppidega, tema ilma. Vahel vaidleme ka - kuhu suunda minna, kas kaart on õiget pidi käes või mil...

Suvel suure kuumaga ma ujuma ei jõudnud. Olgugi, et mereni vaid mõned sammud. Tööstress oli nii suur ja tööd nii palju, et polnud tahtmist. Alustasin augusti algul, siis, kui saabus tõeline Eestimaa suvi - madalamad õhutemperatuurid ja vihmahood. Nüüdseks olen ennast merre kastmas käinud igal hommikul, ka pimedas ja tormiga (mõni üksik erand välja arvatud, kui pole kas kodus olnud või linna minekuga hirmus tuli taga), sõltumata ilmaoludest. Väga mõnus! Vesi on soe ja õhk ka. Lähen hommikuhämaruses ja hommikumantlis. Vahel paljajalu. Täna võtsin vihmavarju kaasa - kui toast välja astusin, tuli taevast parajasti üks väike vihmahoog alla. Randa jõudsin küll juba kuiva taevaga, kuid pildistamise ajaks, kui meres käidud oli, lõin vihmavarju lahti. Ilusad värvid.