Eile õhtul tuli uni kangesti varakult, kell pool üksteist panin tule kustu ja mõtlesin, et tukun natuke. Oodu jäi suurde aeda lahti, Vaska õue. Plaanisin paari tunni pärast üles tõusta ja loomad kokku korjata - Vaska tuppa, Oodu oma aedikusse. Kell üksteist aga äratas mind Oodu haukumine. Aken oli lahti ja tema ärev hääl kostis väga selgesti. Haukus nii nagu oleks mingi looma leidnud. Ajasin hommikumantli selga ja tatsasin õue. Oligi loom - naabrite uus kass meie aia otsas ja Oodu all teda piiramas. Aed on küll puidust, aga lipid otsast teravad ja erilist toetuspinda ei paku. Mina jõudisn kohale just siis, kui kass tegi viimseid pingutusi aial püsida ja viimaks sealt siiski alla sadas. Aianurgast, kus kogu tegevus toimus, kostis pisukest rabelemist ja siis tormas kiisu mind peaaegu jalust niites oma õue poole, puges imekiiresti aia alt läbi ja pani sellise vingaaliga kase otsa, et tulejutt taga. Oodu jäi kiiruses selgelt alla ja kaotajaks. Õnneks. Ei taha teada, mis sest vaesest kassist järele oleks jäänud, kui ta väheke aeglasem oleks olnud.

Oodu suhted kassidega on üsna selged: ainus, kes talumist väärib, on Vaska. Teised (ka Liisu) tuleks kõik hävitada. Vaskaga on nad sõbrad olnud väikesest peale, maadlesid toona ja nakitsevad üksteist ka praegu. Kuigi, kui Oodu väga jõuliselt tegutsema kipub, saab Vaskal villand ja ta kas lahkub või äigab käpaga koerale nina pihta. Mõnikord ma mõtlen, et ta võiks end isegi tunduvalt rohkem kehtestada - siis koer ei kiusaks teda. Aga ju nad ise teavad, kuidas asju ajavad. Mina astun vahele siis, kui "mängud" mu meelest liiale lähevad.