Panin ukse kohale kaks lauda, üks ots ühele ja teine teisele palgile toetumas. Naljakas, et ma enne selle lihtsa süsteemi peale polnud tulnud. Alles öö hakul äkitsi välgatas, kui ma mõtlikult hunnikut ja ust silmitsesin. Nüüd pasandagu, palju tahavad. Loodetavasti jäävad uks ja terrass puhtaks.
Tänavu on mul pääsukestega vedanud. Kui varasematel aastatel on olnud üks pesa maja räästa all ja teine tallis, siis nüüd on kolm pesa tallis ja üks maja küljes. Nii mõnus on neid voolujoonelisi ja äärmiselt ilusaid linde õues vidistamas ja sääski püüdmas vaadata. Naabrinaine teadis rääkida, et maja, mille räästas suitsupääsukeste pesa, on tulekahju eest kaitstud. "Õnnelik on see talupere, kelle tare räästa alla rõõmus vidistaja – suitsupääsuke – oma pesa teeb," kirjutab aga üks koolilaps referaadis, mis räägib sellest, kuidas suitsupääsuke oma nime sai.
Minu pääsuemad alles asusid haduma. Lõuna-Eestis aga olevat esimene pesatäis poegi juba väljas ning käivat hoogsad ettevalmistused teise kurna munemiseks-haudumiseks.
Talli räästaaluses on mul veel ühe linnu pesa. Ka seal pole veel poegi sees, kuid emalind haudub. Vähemalt mulle tundub nii. Olen teda vaadanud - alati, kui ma heinakuuri ukse avan, lendab ta pabinaga pesast välja ja istub talliesisele aiale - ja mõtlen, et tegu võiks olla lepalinnuga. Emane on halli karva ja väristab justkui saba ka. Roostevärvi sabasulgede olemasolus pole ma siiski väga kindel. Oranži kõhuga isast pole samuti juhtunud nägema. Sestap võib see pesitseja ka keegi teine olla. Olgu kes ta on, tore, et minu majapidamine talle ja pääsukestele meeldib :)