Normaalsed inimesed alustavad oma hommikuid tervisejooksu, kaerahelbepudru ja kohviga. Või ilusalongi külastamise ja pilatesega. Nii mulle täna kaks sõpra Facebooki vahendusel teatasid. Mina aga, kõigi nende tervistavate naudingute asemel, kiman sügistormis (lakkamatu vihma koos põhjatuulega on jube vastik!) mööda õue ringi, miskist tundmatust tervisehädast hinge vaakuv kana jalgupidi pihus ja otsin oma majapidamisest kirvest taga. No pagan, see oli ju kindlas kohas ja enam pole! Kes kurat ... Jah, eks ma ikka ise :) Miskisuguse hädavariandi selle õige ja terava asemel siiski leidsin ning kana lendas vikerkaare taha.

Ega muidu poleks teist tapma hakanud, aga vaatasin, et hingata ei saanud ta enam kuidagi, ainult lurises ja ajas kaela taeva poole pikemaks, et paremini õhku kopsudesse ahmida. Ka kõht oli vaesel vaevatud linnukesel imelikult punnis. Eks ta oleks vast päeva peale ise ka teise ilma läinud, aga hoopis piinarikkamalt. Ja seda polnud ju vaja.

Kanal pea mahavõtmine mulle endale enam (hinge)piinu ei valmista. Esimesel korral oli küll kangesti ebameeldiv, aga nüüd ... Harjumise asi. Kel laudas, sel ka lauda taga, teadis vanarahvas rääkida. Ning loomi-linde võttes arvestad ju sellega, et nende elutee on sinu omast lühem. Tavaliselt.

Hobusega hüvastijätmine (kaks aastat tagasi) oli siiski väga raske. Minu õnn, et mu hobuste arst väga edukalt ka hobuseomanike hingetohtri rolli täidab.