Üks sõber soovitas mul osta raamat "Ellujäämine". See on küll peamiselt matkatarkusi sisaldav teos, kuid eraldi peatükk on pühendatud kodus ähvardavatele ohtudele. Ja vaat need on minu mängumaa :)

Lisaks igasugustele juba mõnda aega tagasi aset leidnud juhtumistele - näpud muruniidukis, naabri koerad õlavarre küljes, taskusolnud nuga kõhtu auku puurimas jne jne - olen ma ära pahandanud köögis laepalgi küljes resideeruva suitsuanduri.

Üleeile õnnestus mul see lärmama panna, kui juustusaiad ahjus suitsema hakkasid. Noh, natukene. Aga see oli vaid sissejuhatus tänahommikusse aktsiooni :)


Tegin pliidi alla tule. Hakkas justkui kenasti põlema ja tõmbama ka. Läksin vannituppa hommikust tualetti tegema. Mõne minuti pärast olin sunnitud sealt, silmad ehmatusest suured ja kõrvad üle küla kostvat lärmi täis, välja kargama. Põhjus: kogu köök oli paksu tossu täis ja suitsuandur andis sellest valjuhäälselt teada. Tossuajamine peatus hetkega, kui ühte pliidi all olevat puud tangidega natuke paremasse asendisse kohendasin.

Kuid kahju oli juba tehtud. Lõin uksed-aknad valla. Vaska kihutas, küür seljas, tagasivaatamata toast välja. Oodu seevastu ilmus kibekiirelt, päästekomando pealiku ilme näol, terrassilt tuppa. Liisu tegi oma arvates turvalise valiku ning suundus ülakorrusele. Mis muidugi oli viga, sest lollgi teab, et suits on loomult selline asjandus, mis kõrgustesse suundub.

Et segadus veel suurem oleks, mängis ka tuul mäkra - selle asemel, et suitsu akende kaudu välja imeda, puhus ta selle tuppa tagasi. Kulus jupp aega, enne kui õhk klaariks sai.

Kogu loo moraaliks sobib hästi mu kaheksa-aastase vennapoja (kes tahab saada leiutajaks, et ära leiutada kõik need asjad, mis seni veel leiutamata) mõtisklus teemal, kellelt ta midagi pärinud on: "Äkilisus on emalt, koperdamine vanaemalt ja hajameelsus isalt." Pole mingit kahtlust, ka mina põlvnen vanaemast, kes kogu aeg koperdab :)