Mitu õhtut järjest on Liisu väga veidralt käitunud. Muudkui siblib vannitoa ruloo taga mööda aknaklaasi ülespoole. Käisin isegi vaatamas, on seal mõni putukas, keda püüda või mis. Miskit ei näinud. Mõtlesin, et kassil juhe kokku jooksnud, nagu mul endalgi vahel juhtub.

Eile sain aru, et pole see mingi juhe, naabri kõuts hoopis. Nüüd tal ju tee vaba tulla, Oodu läinud. Istub terrassil vannitoa akna all oleva pingi peal ja teeb Liisule, kes tegelikult talle üldse huvi ei tohiks pakkuda - steriliseeritud, noh! - silmi.

Mingil hetkel õhtul, kui Vaskat tuppa hõikasin, lipsas Liisu mu jalgade vahelt õue, kõutsiga tutvust tegema. Kohe igavese ajuga pani, täiesti sihikindlalt.

Said siis keset õue kokku ja jäid teineteist põrnitsema. Külaline lasi jubeda lärmi lahti, tutvustas kogu külale seda päris õiget märtsikassi häält. Ega ma tal kaua möurata lasknud, krabasin Liisul sabast ja tarisin tuppa tagasi. Ei ole vaja midagi siin võõraste meestega pimeduse varjus ringi hiilida!

Ja siis tormasin ise jubeda lärmiga õue, hommikumantli hõlmad tuules lehvimas. Ära peletasin! Aga Vaska, vaeseke, ööbiski õues. Ei julgenud vastu ust hüppama tulla, ju naabri-kass tuli tagasi. Alles hommikul kella viie ajal, kui ma üles tõusin, kostis väljast haledat näugumist ja Vaska sai sooja tuppa koti peale.