Möödunud nädalal käisin üle pika aja kinos. Filmiks kahe tänavuse Oscari nominendiga "Augustikuu". Ma küll ei saa hästi aru, mil moel Meryl Streep ja Julia Roberts neist kuldsetest kujudest ilma jäid - nii pagana hästi mängisid nad ju. Benedict Cumberbatchi osatäitmine oli ka mu meelest vaimustav.

See, kuidas Streep kogu aeg endale tablette põske toppis, sõrmega sügavale lükates, oli omaette vaatamisväärsus. Ja ravimitest segane pilk ning tuikuval sammul mööda niidetud heinamaad jooksmine - super!

Draamateatri lavastuses mängib sama osa Ita Ever. Pole küll näinud, aga Streepi osatäitmist näinuna ütlen, et see on väga everilik roll.

Äärmiselt omapäraselt oli operaator lahendanud tõsiasja pereisa Beverly enesetapust - paar kaadrit paadiga sehkendavast mehest ja veealusest maailmast, seejärel uppunu mudased käed ja pluusivarrukas ning edasi juba puhtad käed, millele laskuvaid valgeid varrukasuid seavad surnukambri teenindaja (või kuidas selle ameti nimi ongi) sihipäraselt sehkendavad sõrmed. Ilma ühegi sõnata sai asi täiesti klaariks - esialgu niisama paariks päevaks kodust jalga lasknud Bev on surnud mis surnud.

Puänte tolles filmis jagus, neid oli enam kui üks. Kel võimalus, võiks vaadata. Elamus garanteeritud.