"Mul on kõige vingem tädi maailmas," teatas vennapoeg Oskar. "Kõrvaldab toruummistusi, päästab inimesi ja oskab kung fud."
Võidupüha hommik algas tõesti kanalisatsiooniummistuse likvideerimisega. Miskipärast tekivad need mu majapidamises alati jõulupühade ja jaanipäeva paiku. Ja olgugi, et mõni meeskülaline siis kohal viibib, tuleb mul asi ikkagi ise joonde ajada, sest mehed lihtsalt ei mahu end köögi kraanikausialusesse kappi torude juurde pressima.
Elupäästjaks olen end Oskari silmis suutnud maalida sellega, et andsin sisse sooviavalduse läbida merepääste algkursus ja saada mõne meie poolsaare merepäästemeeskonna - neid on siin kolm - liikmeks. Baasilised elupäästmise ja esmaabi andmise oskused on mul ju ülikoolist olemas ja aega ning liikumisvõimalust nüüd, mil hobuseid enam pole, rohkem. Peale selle tundub see asi põnev. Kui mind vastu võetaks, oleksin esimene naine meie poolsaare merepäästes.
Kung fud ma loomulikult ei oska, aga Oskarile piisas mulle oskuse külgekleepimiseks sellest, kui rääkisin, et NIA-tehnika tantsutrennis teeme muu hulgas ka selliseid harjutusi, mis pärinevad idamaistest võitluskunstidest. No ja olingi suure võitleja - ta annab mulle vahel päris pikki võitlusstseenidega näitlikustatud etendusi - silmis kung fu meister valmis :)
Tänavuse jaanipäeva säravaim täht oligi meil Oskar, kes lobises nagu rongi raadio ja nautis esinemisvõimalust täiega. "Mul on publik," hõiskas kutt ja rääkis edasi, suvalisel etteantud teemal. Vahva oli see, et ta ajas arukat juttu. Seda arvasid lisaks minule ka mu sõbrad.
Lisaks kohalikule rongiraadiole oli tänavuse jaani tegijaks ilm. "Sama mis möödunud jõulude ajal," olla vastanud üks sõbranna sõbranna, kui temalt küsitud, kuidas teil seal Soomes jaanipäeva paiku ilmaolud ka olid. Mind tabasid selles jõuluilmas igatahes vaprusevärinad, otsisin suusamütsi ja kindad välja ning kandsin mõnuga.
Võidupüha hommik algas tõesti kanalisatsiooniummistuse likvideerimisega. Miskipärast tekivad need mu majapidamises alati jõulupühade ja jaanipäeva paiku. Ja olgugi, et mõni meeskülaline siis kohal viibib, tuleb mul asi ikkagi ise joonde ajada, sest mehed lihtsalt ei mahu end köögi kraanikausialusesse kappi torude juurde pressima.
Elupäästjaks olen end Oskari silmis suutnud maalida sellega, et andsin sisse sooviavalduse läbida merepääste algkursus ja saada mõne meie poolsaare merepäästemeeskonna - neid on siin kolm - liikmeks. Baasilised elupäästmise ja esmaabi andmise oskused on mul ju ülikoolist olemas ja aega ning liikumisvõimalust nüüd, mil hobuseid enam pole, rohkem. Peale selle tundub see asi põnev. Kui mind vastu võetaks, oleksin esimene naine meie poolsaare merepäästes.
Kung fud ma loomulikult ei oska, aga Oskarile piisas mulle oskuse külgekleepimiseks sellest, kui rääkisin, et NIA-tehnika tantsutrennis teeme muu hulgas ka selliseid harjutusi, mis pärinevad idamaistest võitluskunstidest. No ja olingi suure võitleja - ta annab mulle vahel päris pikki võitlusstseenidega näitlikustatud etendusi - silmis kung fu meister valmis :)
Tänavuse jaanipäeva säravaim täht oligi meil Oskar, kes lobises nagu rongi raadio ja nautis esinemisvõimalust täiega. "Mul on publik," hõiskas kutt ja rääkis edasi, suvalisel etteantud teemal. Vahva oli see, et ta ajas arukat juttu. Seda arvasid lisaks minule ka mu sõbrad.
Lisaks kohalikule rongiraadiole oli tänavuse jaani tegijaks ilm. "Sama mis möödunud jõulude ajal," olla vastanud üks sõbranna sõbranna, kui temalt küsitud, kuidas teil seal Soomes jaanipäeva paiku ilmaolud ka olid. Mind tabasid selles jõuluilmas igatahes vaprusevärinad, otsisin suusamütsi ja kindad välja ning kandsin mõnuga.