Väidetavalt olevat meie klassis olnud kaks poissi, keda me loodusejussikesteks kutsusime. Poisse mäletan ma küll, väga hästi, aga et nad miskid jussikesed oleks olnud, seda küll mitte. See-eest on mul eredalt silme ees klassivend, kellele ma bioloogiaklassis lillevaasi sisu (lilled koos tatitaoliseks muutunud rohelise veega) pähe kallasin. Puristas korralikult ja haises rõvedalt. Ja paras ka, mis ta siis tuleb solvama!

Lipugi vedasin klassikaaslaste auks vardasse. Foto: klassivend Marek.

Seda, et Tiidu suuvärk 29 aastaga mitte paremaks pole läinud, tundsin omal nahal laupäeval, kui minu juures klassi kokkutulekut pidasime. Kuulnud, et olen lahutatud, unustas ta mu eesnime hoobilt ning kutsus mind kogu õhtu Hüljatud Naiseks. No sitta sest, mu nahk on aastatega paksemaks muutunud :) Ja tegelikult oli see päris lõbus, kuidas Tiit õhtu säravaimat tähte mängis ning iga tähelepanuraasukest endale püüdis saada. Kohal oli meid koos õpetajaga üheksa ning sestap seda tähelepanu ikka jagus.

Tundus, et kõik tundsid end lahedalt ja mõnus õhtupoolik venis öösse välja. Järgmisel aastal pidime Tiidu juures 30. aastapäeva tähistama. Tal on kusagil paksus karulaanes mingi jahilossi moodi asi. Ütleb, et elas masuaastad metsas käppa imedes üle. Külarahvas aga räägib, et pakub hoopis jahiturismi teenust. No eks me näe, aasta pärast 6. juunil :)

Söögilauda ja grilli kolisime õhtu jooksul mitu korda varjust välja, vastavalt päikese liikumisele. Foto: klassivend Marek.