Eile hilisõhtul märkasin Facebookis kadunud hobuse otsimise kuulutust. Mõtlesin, et ehk aitab Maalehe veebis ilmuv uudisnupp looma leida ja helistasin perenaisele. Selgus, et hobune jõudis juba eile lõuna paiku koju tagasi.

"Kui me poest tulime, seisis ta lauda ukse taga. Oli hirmus janune, jõi 50 liitrit vett korraga ära. Ei teagi, kus ta oli. Hüüdsin küll pühapäeval - ta tuleb mu hääle peale alati lauda juurde, teab, et saab maiust - aga siis ei tulnud.

Eks ta on enne ka ööseks välja jäänud. Käib koos lammastega karjamaal, mingeid aedu meil ümber pole, metsad piiravad, sinna nad kolama ei lähe.

Ei tea, kas keegi varastas ta ära või mis. Otsimiskuulutusse panin, et kiip on tal naha all, võib-olla hakati kartma ja toodi tagasi. Mine sa tea! Kõige rohkem pelgasin seda, et kui hobune tagasi ei tule, siis jäävad kanad talvel laudas külma. Suur loom hoiab ju sooja!"

Nojah, tühja sest hobusest, aga vaat kanad oleks surnuks külmunud! Sellist põhjendust hobusepidamisele kuulsid minu kõrvad küll esmakordselt.

***

Eelmisel nädalal sai mu sõbranna, kel kodus kuus hobust, närvivapustuse. Üks hobune ei tulnud teistega koos õhtul karjamaalt koju, pere läks otsima. Ja leidis looma kahe puu vahele kinnikiilununa, puusadest. 

Pereisa pidi sae tooma ja koos perepojaga saetud puuharu köiega paindesse sikutama, et vaene loom taas vabadusse pääseks. Vigastusi õnneks polnud. Sündmuspaigale jäetud hunnikute ja loikude järgi oletas pererahvas, et nende lemmik istus "puuvangis" üsna mitu tundi.

***

Liisu on täielikuks õuehundiks muutunud. Eile õhtul kaheksa tuuris läks õue ja tuppa laekus täna hommikul kella seitsme paiku. Pisut räsitud välimusega ja iginäljane, justkui oleks suuri tegusid tegemas käinud. Välisuks oli mul öösel poikvel, aga mingeid jälgi sellest, et ta seda võimalust kasutanud oleks, ma tuvastada ei suutnud.