Liisu on ülientusiastlikuks hiirepüüdjaks hakanud. Juba mitmendat päeva järjest nabib ta paar-kolm närilist kinni ja toob mulle näha - laob laibad terrassile ritta. Täna hommikul läks kassike oma usinuses siiski pisut liiale.

 Kuna õhkkond on suhteliselt sääsevaba ja ilmad praegu soojad ka, siis on mul välisuks n-ö vabakäigurežiimil (haagis, mis hoiab sees paraja prao), et kassid saaksid oma varahommikusi toimetamisi teha iseseisvalt. Tukkusin veel voodis, kui äkitselt hakkas mingi madin ja siis ragin. Ja järele ei jäänud. Kergitasin pead ja avastasin õõvastava vaatepildi: Liisu, vana usinloomake, oli taas hiire kinni nabinud, sellega padavai tuppa teisele korrusele mu voodi ette kimanud ja järas laipa nii et ragin taga. Öak!

Urises teine küll, kui ma pisikese ja juba pisut verise surnukeha tal eest ära krahmasin, ja saatis kurva pilguga, kui ma selle sabast hoogu kiigutades akna kaudu võsasse viskasin. Aga no tõesti, ärgu olgu siis nii loll, et neid tuppa tassib!