"Ärge pange seda lina sinna!" karjatasin ma peaaegu, kui kirikuõpetaja naine pastoraadihoone varemetes kustutusveest kahjustada saanud tiibklaverile sinist kuldse tikandiga katet sättis. Musta värvi ja üdini tahmase klaveri servad olid nii kenasti kaardus, suurte tulekahjustustega hoonega suurepärases kooskõlas.

Ajutise katusega kaetud seinte vahel hõljus tahma kirbe hais ja liiliate lämmatav lõhn. Kõige selle keskel istus häirimatus rahus Tõnu Õnnepalu ning mõtiskles kiriku varade üle. Toimus lauritsapäeva mõttekoda. Mina ja kakskümmend pensionäri - isegi mõni mees! - olid end kallil pühapäevasel päeval kodust välja vedanud, et kirjanikuhärrat kuulata. See oleks ikka eriline patt olnud, kui ma poleks üht oma lemmikkirjanikku kuulama läinud :)

Jutuajamise teemaks oli "Kiriku vara", kuid mitte maisest varast ei räägitud, vaid vaimsest: kiri ja sõna, traditsioon ja õpetus, aeg ja ruum. Õnnepalu hääl kõlas samamoodi pehmelt ja voolavalt nagu raadios. Ja pikkade näppudega käed, mis märkmikku mudisid, näisid nii mõisahärralikud.

Väga toreda üllatuse pakkus publik - suvekübarates haritud ja intelligentsed vanaprouad, kelle küsimused, mõtted ja märkused olid nii head, et ma lausa aplodeerisin neile - mõttes:) Ilus tunnike oli.