Linnalaps Oskar saabus viimasel koolieelsel nädalal maale tädile külla. Mu sõber Anu pidi ka läbi astuma.
"Kas me hakkame kohe süüa tegema või ootame, kuni külaline kohale jõuab?"
"Ma arvan, et teeme siis, kui ta tuleb. Ärme hakka ennast varem vaevama," teatas Oskar ja lamas, varbad vastu küdevat ahju, köögipõrandal edasi.
Täna käisime paduvihma trotsides välituuril - Purekkari neemel, Loksal jäätist ja uksehaaki ostmas, Majakivi juures, Tapurlas. Hara sadamasse ei pääsenud, mingid rohelised mehikesed (kaitseväelased?) olid tõkkepuu ette ehitanud ja rinnutasid kindluse mõttes sellel veel kümnekesi peal ka.
Purekkarist leidsime priske hülgelaiba. Oskar tegi leiust telefoni teel emale ja isale otseülekande. Seejärel arutlesime võileibu süües pikalt selle üle, mille tõttu hülgevana hinge heitis ning mis tema maise kehaga lähipäevil juhtuma hakkab.
"See on surmamägi. Kui alla veered, on elu läbi," selgitas Oskar, kui me miskisuguse nõukogudeaegse sõjaväerajatise otsast alla ronisime.
"Tahad, ma aitan sind?"
"Ei! Ma olen ju mees!"
Majakivi rajal teatas kutt, et kui ta kohe auto juurde tagasi ei saa, siis jalad plahvatavad. Õnneks oli auto kiviviske kaugusel. No muidugi hakkavad jalad plahvatama, kui nendega 3 km maha kõmpida.
Tapurlas käisime Varvaral külas. Oskar vahtis läbi läbipaistav luugi kajutisse ja pidas monoloogi: "Siin on diivan! Väga hea, saab tšillida. Kuule, kui gaas põhja vajutada, kas ta siis otsa ka tõstab? Ma pean endale ikka natuke vingema ostma. Sellise, kus on diivan ja grill ja rasvakindlad nupud. Loogiline ju, et kui sa vorsti sööd, läheb vaja rasvakindlaid nuppe."
"Kas me hakkame kohe süüa tegema või ootame, kuni külaline kohale jõuab?"
"Ma arvan, et teeme siis, kui ta tuleb. Ärme hakka ennast varem vaevama," teatas Oskar ja lamas, varbad vastu küdevat ahju, köögipõrandal edasi.
Täna käisime paduvihma trotsides välituuril - Purekkari neemel, Loksal jäätist ja uksehaaki ostmas, Majakivi juures, Tapurlas. Hara sadamasse ei pääsenud, mingid rohelised mehikesed (kaitseväelased?) olid tõkkepuu ette ehitanud ja rinnutasid kindluse mõttes sellel veel kümnekesi peal ka.
Purekkarist leidsime priske hülgelaiba. Oskar tegi leiust telefoni teel emale ja isale otseülekande. Seejärel arutlesime võileibu süües pikalt selle üle, mille tõttu hülgevana hinge heitis ning mis tema maise kehaga lähipäevil juhtuma hakkab.
"See on surmamägi. Kui alla veered, on elu läbi," selgitas Oskar, kui me miskisuguse nõukogudeaegse sõjaväerajatise otsast alla ronisime.
"Tahad, ma aitan sind?"
"Ei! Ma olen ju mees!"
Majakivi rajal teatas kutt, et kui ta kohe auto juurde tagasi ei saa, siis jalad plahvatavad. Õnneks oli auto kiviviske kaugusel. No muidugi hakkavad jalad plahvatama, kui nendega 3 km maha kõmpida.
Tapurlas käisime Varvaral külas. Oskar vahtis läbi läbipaistav luugi kajutisse ja pidas monoloogi: "Siin on diivan! Väga hea, saab tšillida. Kuule, kui gaas põhja vajutada, kas ta siis otsa ka tõstab? Ma pean endale ikka natuke vingema ostma. Sellise, kus on diivan ja grill ja rasvakindlad nupud. Loogiline ju, et kui sa vorsti sööd, läheb vaja rasvakindlaid nuppe."