Kirikuõpetajad muutuvad populaarseks kaks korda aastas - jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Arusaadav ka - on need ju kirikuaasta oluliseimad verstapostid.

Täna, suure reede hommikul sattusin Jaan Tammsalu kirjutisele. Libistasin silmad ridadest üle ja meelde jäid kaks mõttetera:

• Me peame kartma, et jätame elu elamata, mitte seda, et millalgi tuleb lõpp.
• Ma arvan, et tuleb lihtsalt vaadates näha, kuulates kuulda, puudutades ka tegelikult puudutada. Tuleb elada igat hetke nagu imelist kingitust, sest igas hetkes on igavik. On inimesi, kes oma rahulolematuses kogu aeg otsivad midagi. Nad ei ole kohal. On mujal või minevikus või tulevikus, või tuhnivad teiste eludes. On aga ka neid, kes pea igas ajahetkes on kohal. Imestavad sellesama hetke ja aja üle. Imestavad inimeste headuse ja armastuse üle.

Täna hommikul kella 8 paiku kõmpisin künkanõlvast alla ja suusatasin. Kirikumäe järve jääl, Haanjas. Mina ei jäta elu elamata.