Möödunud laupäeval pidas naaberkülas elav Heidi oma sünnipäeva. Pidu algas päeval lumise kümnevõistlusega tema koduõues ning lõppes õhtul pika laua taga istumise ja tantsimisega rahvamajas.

Heidi on väga naiselik, rõõmsameelne ja armas inimene. Üks tema sõbranna ütles peol, et Heidi saab alati kõik, mida tahab. Ja mul on sellele kinnitus olemas.

Ühel detsembrikuisel täiskuureedel ütles Heidi, et täna nõiume raha. Loitsusõnad olemas, täiskuu taevas ja reede ka just parajasti. Ilmugu ma kohale, keskööl läheb asjaks. Torisesin küll natuke, et sel ajal ma magan juba tavaliselt sügavalt, aga vedsin ennast siiski kohale.

Olime kolmekesi - mina, Heidi ja tema vanim tütar Merilin. Igaühel kuus küünalt, kaks ümmargust peeglit ja kogu kodus leidunud sulraha ning kõik pangakaardid kaasas. Raha tuli panna küünlaringi keskele nii, et hunnik ja põlevad küünlad mõlemast peeglist näha oleks ja siis kuu paistel kõva häälega loits öelda. Praegu ma neid sõnu enam korrata ei oska, aga põhimõte oli selles, et kuu, mis raha peale paistab, kasutaks oma väge ja lausujale palju raha annaks.

Kulusid vaid mõned päevad, kui helistas Heidi. "Tead, Aive, see mõjub!!! Mõtle, ma seisan praegu Kuusalus taaraautomaadi järjekorras. Üks inimene on minu ees, aga ma ei saa seal automaadi ruumis seista, see lõhn ei meeldi mulle. Olen ukse taga. Tuli üks mees, vaatas, et saba, pistis oma taarakoti minu kätte ja ütles: "Näh, võta, anna ära, ma ei viitsi seista." Saad sa aru, midagi sellist pole minuga kunagi varem juhtunud! Raha tuleb! Natukene, aga tuleb!"

Nojah. Mine nüüd võta kinni, kas on süüdi see, et ma loitsu lausudes piisavalt ei uskunud või see, et ma taarat pole viinud (no pole teist!), aga minu pangaarve ega rahakoti sisu küll nii märgatavalt kasvanud ei ole :)

Alljärgnevalt mõned pildilised hetked sünnipäeva esimesest osast.

Õnnitlused.

Kohe algab kuuli tõukamine.

Ja kuul (loe: lumine kivi) lendab.

Võistkondlik tõkkejooks. I katse.

Finišispurt.

Võistkondlik tõkkejooks. 2. katse, mis tõi meie võistkonnale ülekaaluka võidu.