Poleks iial arvanud, et mul nii palju jõudu on. Esmaspäeval tegin õuetöid. Saagisin talli juurest ühe metsiku õunapuu maha. Juba ammu olin seda plaaninud. Varjas noorte õunapuude eest päikest ja kasvatas ainult oksi-lehti, õunu mitte üks pabul.

Kõik läks plaanipäraselt seni kuni laasima asusin. Teise või kolmanda oksa saagimisel jäi saeleht tüve ja oksa vahele kinni ning mootor seisma. (Enne veel kaalusin, kumba pidi saen ja otsustasin vale suuna kasuks.) Rakendasin sae kättesaamiseks pisut liiga palju jõudu (väänasin küljele, selle asemel, et teine saag tuua ja kõrvalt lõiget natuke laiendada), piduris käis klõks ja mingi nupu moodi asi lendas sealt välja.

Üritasin saagi ise remontida, aga asi läks ainult hullemaks. Pisut vandusin ka, aga ei aidanud seegi. Õhtuks jõudis vigane tööriist naaberkülla remondimehe kätte. Too kommenteeris, et purustused on suhteliselt suured (kuidas nii - ma ju õrna käega naisterahvas!) ja et peab vaatama, kas saab saest veel elulooma või mitte.

No kui ei saa, siis jumal temaga - eks ta on mind juba pikalt teeninud ka, oma 15 aastat. Uued ja moodsad naistesaed ongi mõnusamad. Seda enam, et mul on suurem metsategu plaanis.

Õunapuu sain laasitud ja järgatud elektrisaega.

Seejärel võtsin ette allesjäänud õunapuude okste lõikamise. Ei kukkunud puu otsast alla nagu tavaliselt. Imestasin lausa, et see töö mul seekord nii kenasti sujus. Aga ei maksa imestada midagi, ikka juhtus - oksakäärid murdsin pooleks. Fiskarsi omad. Minema pidin viskama, parandada neid ei saanud, plastmassist jõu ülekande hammas pooleks mis pooleks.

Okstelõikamise lõpetasin roosikääridega.

Olen ma mingeid jõudu andvaid tablette sööma hakanud või mis? Või mõjub kaerahelbepuder mustsõstramoosiga sedasi äkiliselt? Naabrimees ütles ka, et vaatas kohe imestusega üle aia, kuidas ma, jalad harkis ja õlad laiad, puud langetasin.

Igatahes jagus mul pärast õunapuudega sahmimist ka garaaži koristamiseks enegriat. Viimse kui heinakõrre pühksin välja ja sedasin oma kolm jalgratast ja neli paari kotti majutatud suuski ritta. Nüüd saan meisterdama hakata - riiuleid ja riputuskohti ja panipaiku.

Päeva lõpetuseks tegin 7,4 km jooksutiiru. Ja olin endaga enam kui rahul.