Teen tassi kohvi, planeerin päeva. Ja siis tegudele! Täna tegin esmalt jupikese palgatööd ning seejärel läksin kella seitsme paiku jooksutiirule. Esimene suvesoe ilm oli, lühike särk oleks paras olnud. Kuid panin ennast külma kevadega harjunult liiga paksult riidesse - pikkade varrukatega alussärk ja jooksupusa. Sörkisin ja higistasin hirmsast. Kohe nii palav hakkas, et juba enne 12-kilomeetrise tiiru lõppu otsustasin - lähen ujuma. Mõeldud, tehtud! Lõpetasin jooksuringi rannas, koorisin ennast porgandpaljaks ja silkasin vette. Vesi oli karge - jalalabades andis see eriti tunda -, aga väga mõnus!
Kui pingil istusin ja tuulel end kuivatada lasin, ilmus üks sõbralik olend mu juurde, lausa sülle puges. Valge kass. Naaberkülas asuvast päriskodust pani ta plehku juba 5-6 aastat tagasi ja on end meie külas elades siiani kenasti omal käel elus suutnud hoida. Ei ole ta kellegi oma ega pole tal kodu, aga eluvaim püsib sees. Otsib inimeste lähedust ja näeb täitsa kobe, isegi heas vormis olev, ütleksin ma, välja. Mõned hinged on ikka eriti visad.
Riided taas seljas, jalutasin läbi küla kodu poole ja kuulasin. Kukk kires, kägu kukkus. Vaskuss roomas vaikselt üle tee. Kusagil töötas saag. Ja pullihakatis sügas vana looreha pulki kõlbistades kaela. Kevade lõhnad ja päike pealekauba. Maapealne paradiis.
