Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Ajalooline sündmus meie poolsaarel. Hara jahtklubis, mida me sõber Tarvi ja tema kaasa Sigridiga käima lükkame, lõpetas purjetamise algkursuse esimene lend. Ise ma kursuse ajal väga palju purjede all veele ei saanud, olin pigem asjaajaja rollis ja vajadusel turvapaadi roolis. Viimasel päeval võtsin aga üle pika aja kätte fotokaamera. Pildistamine on ikka mõnus :) Paar pilti meie poolsaare lastest tulid mu meelest päris hästi välja. Fotogaleriid saad vaadata SIIT (näed ka siis, kui sul Facebooki kontot pole). Purjetamisega hakkan süvendatult tegelema siis, kui reisilt tagasi jõuan. Treener Ingrid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kellega koos tegime ajakirja Oma Hobu, on lubanud õpetada. Optmist ja Zoom 8, millega olen mõned korrad veel käinud, on mu halvasti painduvate põlvede jaoks pisut ebamugavad (väikesed). Sestap alustan kohe Laseriga (sellesamaga, millega tegin oma elu esimese purjekasõidu , fotol paremal). Sel hea suur puri, saab ka nõrgema tuulega hoo üles :)

Täna varahommikul, kui silmad katusel trummeldava vihmavalingu peale avasin, meenus mulle Gerald Durreli "Minu pere ja muud loomad". Mitte sellepärast, et see üks mu lemmikraamatuid on. Vaid hoopis seetõttu, et peeglisse vaadates meenutasin ma oma arvates mosaiiki perekond Durrelist. Nina oli kinni, aevastus tuli peale, silmalaud punetasid - mingi allergeen ründab vist. Näos ilutseb juba nädalajagu päevi kolm vistrikku ja hulk punaseid laike. Igal hommikul uurin, prillid ninal, ega ometi mõni juurde pole ilmunud. Kõrvad veel õnneks mäda ei jookse, aga tuju pole siiski suurem asi juba pikemat aega. Tundub, et Eestimaa suvi (loe: sitt suusailm ja hullumeelne töökoormus) on mulle sedaviisi mõjunud, et tuleb põgeneda. Soojemasse kliimasse. Kasvõi ajutiselt, et akusid laadida ja rõõm südamesopist üles leida. Esimest korda oma tööelu jooksul tunnen, et puhkuseks on viimane aeg. No ei jaksa enam. Ja nüüd olengi teel. Bussiga Riiga. Pärnu jäi just selja taha. Riiast lennukiga Roo...

Amalie madalikul. Foto: PPA Mõnikord tundub, et see, mis ümberringi toimub, on justkui katkend mõnest halvast raamatust või filmist. Aga pole. Ikka päriselu.  Juba see pirukajant, mille Amalie kapten jahi päästmise järgselt korraldas, oli piisavalt kentsakas. Kuid nüüd on lisaks selgunud, et tüüp oli merel, jumal teab kus, kaotanud oma paadi sõukruvi. Ise ta tunnistas ka, et mootor vedasi kehvasti (tegelikult ei vedanud siis ju üldse, kui sõukruvi polnud!), aga see ei takistanud kesise kogemusega kaptenihärral mootoriga, millel käiku polnud ja heisatud purjega (sellises tormis!), sadamasse sisse sõita. Kusjuures sissesõit on Vergis pikk ja kitsas, madalike ja kivide vahel, väga kindla käega peab paati juhtima, ning külgtuul oli tol hetkel 17 m/s ja külglainetus 2,5 m kõrgune. Täiesti mõistetamatu, miks oma õnn niiviisi proovile panna, selle asemel, et reidile ankrusse jääda ja sadamast alus vastu kutsuda?! Üks meie küla rannakalur kommenteeris: "Läks ikka õnnelikult s...

Sinikad tekivad mu kehale kergelt. Toksan ennast kusagile vastu (lauanurk, mingi oks metsas, paadi parras) ja kohe on plekk nahal. Seekordne on aga erakordne. Nii mõõtudelt kui tekkeloolt. Lugu algas reede varahommikul kell 6.58, kui merevalvekeskusesse saabus hädaabikutse Vergi sadama lähistel madalikule triivinud jahilt. Tuule tugevus oli sel ajal Vergis kuni 17 m/s, laine kõrgus 1,5-2,5 m. Soome lipu all sõitev Amalie oli liivasele madalikule kinni jäänud meetri sügavusse vette ja merevalvekeskuse poolt esialgu olukorda lahendama suunatud piirvalvelaev suure süvise tõttu hädasolijaid aidata ei saanud. Appi tõttasid Kundast politsei- ja piirvalveameti kaatriga kohale sõitnud kutselised merepäästjad, kes toimetasid viis täiskasvanut ja ühe lapse kella 11.25-ks turvaliselt kaldale. Arstiabi keegi ei vajanud, peavarju anti neile sadamahoones. Tegelikult sai jahilt sadamasse ka merd mööda kõndides (meie seda võimalust hiljem kasutasimegi) - vesi oli vööni ja tulla oleks olnud paarsad...

Esiplaanil  topeltgeeniga  hõbemust Reia (isa Rotser, ema Rella, emaisa Romm), sündinud 2006. aastal Jumindal Mäe-Tooma talus. Seni ainus hobune maailmas, kelle passis seisab kasvatajana minu nimi. Praegu elab Reia Raplamaal Ohukotsus.

Ja saingi! Kuigi ainult aukirja ja veidi närbunud roosiõie, aga olen VÄGA ÕNNELIK. Esimene koht (Ingrid Veidenbeg, " Hannes Võrno laste ema Häli Veskaru: ennast ei tohi suhtesse ära kaotada, tuleb jääda iseendaks! ") sai reisivautšeri, on mille poole püüelda. Reisivautšerit ma mõtlen. Lugu ma sellist kirjutada ei ihka. Teise koha saanud ajakirjanikust ja tema loost pean aga väga lugu (Madis Jürgen, " Tipp-politseiniku murdumine: Tallinna kriminaalpolitsei ülesehitaja lõpetas vanglas ").

Kui inimene on end laupäeval koduaias peaaegu et ribadeks töötanud, tahab ta pühapäeval puhata. Ja teebki seda. Naudib hommikupoolikul terrassil harvaesinevat päikesenimelist ilmastikunähtust ja läheb õhtupoolikul purjetama. Mitte et ta seda varem teinud oleks. Aga üks kord on ikka esimene. Merepäästjast kamraad, mu üleaedne, ei suutnud sadamas ära imestada: "Ja nii lähedki, et ei tea, mida tegema pead?" Nojah. Ma ei tea ühtki inimest, kes kuival maal purjetama oleks õppinud. Üks noormees Kuusalust, kes meile peatselt avatavasse Hara jahtklubisse appi lapsi õpetama tuleb, oli ka. Instruktor ehk sõber Tarvi andis temale Optimisti ja minule Stari. "Optimist on sulle liiga lihtne," sõnas ta mind veele saates. Algul ei saanud ma pihta, kuidas puri ja tüür koos töötavad, aga kui paar korda kivid ähvardavalt lähedale tulid, sain aru ja asi hakkas sujuma. Pidime mõlemad paadid sadama akvatooriumist välja, ümber nurga küla paadikuuride juurde viima. Või vähemalt nii ...