Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Tehtud. Suusamaraton Austrias Obertilliachis, maailma tõenäoliselt kuulsaima ja enim tiitleid kogunud laskesuusataja Ole Einar Bj ø rndaleni koduradadel. Suusastaadionil lehvis ka Eesti lipp. Legendi ennast ei kohanud, küll aga tundsin lennul Helsingist Münchenisse ära soomlasest olümpiavõitja Iivo Niskaneni, kes tõenäoliselt suundus sedakaudu Solveeniasse Planicasse järjekordsele maailmakarika etapile. Austrias oli muinasjutuline talv - parajalt külm, nii -10 kraadi ümber, ja rohke lumega. Laupäevane klassikadistants (mina seda ei sõitnud) toimus päikesesäras, aga õhtul kogunesid taevasse lumepilved ja hakkas sadama. Sadas terve pühapäevase võistluse aja, kohati üsna tugevasti. Natuke päikest nägime siiski ka rajal. Libisemise võttis lumesadu muidugi aeglasemaks, aga ega ma eriti kiiremini poleks jõudnud sõita ka. Lõpetasin ajaga 3:43:39.37 267. kohal. Kokku oli rajal 306 suusatajat, neist (minu jaoks üllatuslikult) ainult 35 naised. Naiste arvestuses sõitsin välja 28...

Tänavu tutvustab Maaleht lugejatele oma töötajaid läbi oskuste, mida nood lisaks ajakirjanikutööle veel teha mõistavad. Päris huvitav kollaaž on kokku saanud: igasuguste vidinate parandaja, inimeste jälgija, maadeavastaja, helilooja, metsamees (naine tegelikult), pagar, remondiluksepp (ka naine), õmbleja, päris elu äratundja, kokk, turismitalu pidaja, lätofiil, kartulikasvataja, aednik, sugupuu-uurija, investeerimisguru, karjakontrolli assistent, kuninglik baleriin (mees, kaunis kõhukas), meistrikoja pidaja, veel üks kokk, näitleja ning loomulikult merepäästja.

Foto on tehtud üle-eelmisel nädalal, nüüdseks on lund pisut enam.  "Miks sa Fischeritega sõidad?" küsisi mult möödnud pühapäeval üks 7-8aastane pisike suusataja, kellega koos 210meetrisel ringil kilomeetreid mõõtsime. "Aga miks sina Salomonidega sõidad?" pärisin vastu. "Ma ei taha Fischereid rikkuda." Ahaa, noormees peab just neid kõige paremateks suuskadeks, sain ma lõpuks ta küsimuse mõttest aru. "Mul on kodus Madshusid ka. Võistlussuusad." Kutt vaatas mind esimese hooga veidi umbusklikult - mis suusad need veel on -, aga siis noogutas asjalikult. Ühesõnaga - Põhja-Eesti esimene, pikim, parim ja senimaani tõenäoliselt ka ainus suusarada on avatud juba neli nädalat, novembri keskpaigast alates. Kolgakülas. Jalgpalliplatsil, seal kus alati. Ja rahvas käib hoogsalt sõitmas. Mina ka. Nädalavahetusel suusatasin laupäeval 20 ja pühapäeval 30 kilomeetrit. Mäestikulaager on mulle tiivad andnud, tõesõna. Väga kerge on sõita. Ja treene...

Vasakpoolse mäeaheliku taga on juba teine riik - Šveits. Tänavu märtsis Švetsis St Moritzis Engadini maratoni sõites tekkis tahtmine tagasi tulla. Ja tulingi. Küll mitte Šveitsi, vaid teisele poole mäehelikku, Itaaliasse Livignosse. Suusatama. Sõbrad olid juba kaks aastat käinud ja kui mul tekkis võimalus tulla, siis loomulikult ei saanud ma seda kasutamata jätta. Kaheksa päeva suusatasime, kaks korda päevas, superheadel radadel, enamasti päikesepaistes. Mõni päev oli päris külm ka, eriti viimane reede. Läksin uisusuuskadega ja kahekihilises riietuses, tulin aga pärast 12kilomeetrist tiiru tuppa tagasi, panin ühe kihi riideid juurde ja vahetasin suusad klassika omade vastu. Järgmisel päeval toimuva La Sgambeda maratoni tarvis olid öösel sisse aetud ülihead klassikajäljed, tõenäoliselt parimad, mida elus kogenud olen. Sõitsin üle 31 km. Ja kokku kogu nädala jooksul 166,3 km. Livigno asub kahe mäeaheliku vahel Euroopa kõrgeimal platool, maailmas on vaid üks sellest paigast kõ...

Laternamatk. Sõbrad kutsusid. Ärhvardasid, et kui ma ei tule, siis nad mind enam ei armasta :) Lubasin, et lähen. Ja käisingi ära. Ise poleks ma ennast laupäeva õhtul vihmasajus ja pilkases pimeduses toast välja ajanud, aga lubadus on lubadus. Ülgase küla, Rootsi-Kallavere küla, Kallavere linna serv (mille kohta president Lennart Meri olevat omal ajal öelnud, et just seda traataeda mööda jookseb piir kahe maailma vahel) ja linnast mere poole jääv suur-suur pilpaküla ehk datšade rajoon. Hästi korraldatud oli see matk. Kamba peale anti üks raadiosaatja, kust siis kogu retke vältel (2 tundi, 9,5 km) sai kuulata, mida matkajuht rääkis. Ja rääkis põnevalt - muinasajaloost, vanadest eestlastest ja nende kommetest, Maardu ja Kallavere kriminaalsest minevikust ja olevikust. Mingi 130 inimest sumpas pimeduses ja kohati ka mudas tol ööl. Korraldajad ( Aerobike ) olid isegi fotograafi välja ajanud, sündmust jäädvustama. Päris tore oli. Laternad, mis kätte jagati, olid suures osas õlilater...

Maaleht sai 30. Käisin ka peol. Tervitusjook anti purkides. Mingi uus suundumus vist. Mõned kõned peeti ka, tuli kuulata. President Rüütel võrdles Maalehte Balti jaamaga (kus pidu aset leidis). Tore oli teada saada, et mõnedel kolleegidel on lisaks heale kujundajakäele ka kerge tantsujalg. Endised ja praegused kolleegid. 

Ajalooline sündmus meie poolsaarel. Hara jahtklubis, mida me sõber Tarvi ja tema kaasa Sigridiga käima lükkame, lõpetas purjetamise algkursuse esimene lend. Ise ma kursuse ajal väga palju purjede all veele ei saanud, olin pigem asjaajaja rollis ja vajadusel turvapaadi roolis. Viimasel päeval võtsin aga üle pika aja kätte fotokaamera. Pildistamine on ikka mõnus :) Paar pilti meie poolsaare lastest tulid mu meelest päris hästi välja. Fotogaleriid saad vaadata SIIT (näed ka siis, kui sul Facebooki kontot pole). Purjetamisega hakkan süvendatult tegelema siis, kui reisilt tagasi jõuan. Treener Ingrid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kellega koos tegime ajakirja Oma Hobu, on lubanud õpetada. Optmist ja Zoom 8, millega olen mõned korrad veel käinud, on mu halvasti painduvate põlvede jaoks pisut ebamugavad (väikesed). Sestap alustan kohe Laseriga (sellesamaga, millega tegin oma elu esimese purjekasõidu , fotol paremal). Sel hea suur puri, saab ka nõrgema tuulega hoo üles :)