"Mul on pidev stress," teatas üheksa-aastane vennapoeg. Rõhutades eriti sõnu "pidev" ja "stress".
Ning nähes minu juuksepiirini kerkinud kulme ja küsivat näoilmet, selgitas: "Kõik kamandavad mind kogu aeg."

Nojah. Koolivaheaeg ju. Kohustuslik kirjandus vajab lugemist. Ema alustab juba mitu päeva hommikuid traktaadiga "Oskar ja raamat". Vanaema käsib putru ja suppi süüa, suvalisse kohta mahavisatud riided ära koristada, käsi pesta ja veel miljonit asja. Isa keelab venna pookimise ja näpistamise. Mina ... ei käskinud seekord vist midagi teha. Oodu ka mitte.

Tema käis hoopis dušši all, taas. Mitte nii meelsasti kui nädal tagasi, kuid küürisin teda mehiselt pisukesest vastumeelsusest hoolimata. Igatahes on nahk pärast eelmist saunapäeva jõudsalt paranenud.