Pakitud viiner lamab mul ukse ees terrassil praegu. Aga enne seda oli ta plastmasskraega koer, kes kraega harjununa oma keele nii pikaks venitas, et löövet lakkuma ulatas; seejärel sai temast ühele-küljele-pikendus-õmmeldud-vestiga peni, kes suutis oma keele veelgi pikemaks venitada ja selle pikenduse alla ajada. Seepeale muutusin ma otsustavaks. Võtsin kapist vanast ajast jäänud jupi fliisi, lõikasin tagajala jaoks pilu sisse, mässisin pika ja laia riba kaks korda ümber Oodukese kere ja kinnitasin kogu selle puntra selja pealt kokkunööritava ja esikäppade ümber püsiva vestiga. Ja nimetasin Oodu ümber Viineriks. Näis, kaua see konstruktsioon kestab.

Viinerpiakendamise vahepeal jõudsin koju tuua ja küüni laduda 100 pakki heina ja ühe rulli põhku. Ees ootab partidest-hanedest loo kirjutamine, tähtaeg oli kolm päeva tagasi. Ju ma selle homme hommikuks ikka valmis kriban, moel või teisel. Viinerit ei viitsi küll enam pakendada. Samas, vähemalt üks hea asi on kogu selle tramburai juures ka - pakkematerjali jagub küllaga. Ei mäletagi, mille jaoks ma tolle fliiskanga kunagi ammu ostsin. Ju tahtsin midagi ilusat õmmelda.