Panin selle pildi internetist pihta ja tuunisin natuke varjuteatrilikumaks :)

Viivi Luik, "Varjuteater". Paned raamatu kinni ja oled sõnatu. Vaimustusest. Istud ja mõtled, kohe tükk aega. Ja tõded lõpuks ikka vaid üht - kuradi hea.

Esiteks juba välimus: sametkaaned ja kuldsest nöörist järjehoidja. Iga tavaline külatädi tunneb end seda kätte võttes lossiprouana. Käed hellitavad raamatut. Või hellitab raamat käsi, tont seda teab.

Teed ta lahti ja lugu, mis kulgeb ühest poolpimedast Eestimaa talutarest läbi Tallinna, Berliini, New Yorgi, Helsingi ja teistegi suuremate ning vähemate paikade Rooma, rullub su ees lahti. Sundides imestusest õhku ahmima, kuidas autor on kõik need erinevad kohad ja neis juhtunud elusündmused täiuslikuks tervikuks suutnud põimida ning iga viimase kui olulise ja esmapilgul ebaolulise detaili kirja panna. Miski ei lagune ses jadas koost ega ole tüütu.

Ja tegelaskujud, need on ekstraklass. Kelnerid, hambaarstid, kerjused, kirjanikuhakatised, suursaadikud, tundmatud inimesed metroost ... Kõik äärmiselt huvitavalt kirja pandud, kandmaks mingit mõttekäiku või tundevarjundit. Klass omaette ja mu silmis, vaatamata veidrustele ja omapärasele kõnepruugile, kõige sümpaatsem on vanaldane Berliinis elav vaimulik härra Atspol. Eestlane. Oleks kõik vanainimesed nii huvitavad! Üsna sageli on nad pigem sama tüütud kui Atspol. Ja kõnekaid pause ei suuda nad ka pidada.

Kunagi kirjutas üks naiskirjanik, ei mäleta kes, ja guugeldades ei leia praegu kätte ka, et kui eesti kirjanik peab päeval elus püsimiseks palgatööd tegema, siis on ta õhtuks nii väsinud, et raamat või luuletus, mis tema sulest sünnib, on samuti väsinud. "Varjuteatri" igast reast õhkub ürgset ja ehedat (kirjanduslikku) mitte-väsimust. Kaua tehtud kaunikene, ütles vanarahvas. Roomas viibis autor 1990. aastate lõpul, raamat ilmus 2011.

Mis mind kummitama jäi, on Luige suhe rahaga - kõik on maailmas ja eriti muidugi Roomas nii kohutavalt kallis, ja eestlastel, ka suursaadikul ja tema proual, kellena Luik ju Igaveses Linnas elas, raha nii kohutavalt vähe. Mu meelest me toona enam nii vaesed polnud, et kerjusele paari münti anda poleks saanud või tänavakohvikus tassi kohvi tellides selle kalliduse üle oigama oleks pidanud. Töötasin tol ajal sotsiaalministeeriumis ja tean, et välisministeeriumi palgad olid suhteliselt väikesed jah, aga päevarahad selle eest üüratud, võrreldes meie ministeeriumi omadega. Ja välismaal resideeriv suursaadik sai päevaraha iga jumala päeva eest, mis ta seal viibis, aastate kaupa. Võib-olla on see rahavärk Luigel südamel justkui mingi soovimatult kaela sadanud pärandus nõukogude ajast? Võib ju olla, eks.

Kui aega on, siis lugege. Elamus garanteeritud.