Tänases päevas on olnud ohtralt põnevaid ja pisut veidraid killukesi.
***
Helikopter tuli Soomest tagasi, üle lahe, lennates. Haakis sae alla ja hakkas puuoksi trimmerdama. Elektrifirma mehed väidavad, et sellist tööd tehakse Eestis esimest korda, netikommentaatorid aga plärtsuvad, et juba kakskümmend aastat tagasi trimmerdasid meil kopterid elektriliinide ümbert puuoksi. Taevaisa teab kõige täpsemalt, arvan ma. Paraku on ta vait ja vaatab kogu seda esimene-mitte-esimene janti pihku itsitades pealt.
***
Kuusalus postkontorisse sisenedes ütlesin nagu viisakas inimene kunagi "tere" ja "head uut aastat!". Kaks prouat leti taga, kes omavahel elavalt vestlesid, noogutasid, pobiseisid kiiresti vastused ja lasid loba edasi.
- No sa mõtle, sõitis mu oma silma all posti kohe täitsa pikali!
- Issakene! Ütle sa nüüd!
- Ja jumal tänatud, et valgus veel alles oli, kui me läksime, sest muidu oleks me selle posti otsa pikali kukkunud. Kahekesi. Sa mõtle vaid!
- Ega jah, oleks kukkund küll ...
Jne, jne. Loba jätkus kauemaks. Mina seisin, ainsa kliendina, ja ootasin kannatlikult, millal postitöötajad eile õhtul Kiiu alevikus juhtunud avariiga seotud mureküsimused omavahel ära lahendavad. Viis minutit kulus neil umbes. Siis läks üks poodi (kohtasin teda seal hiljem riiulite vahel ringi saalimas) ja teine istus arvuti taha mind teenindama. Ning üritas markide müümise ja kirja tembeldamise vahepeal kaks korda pikali sõidetud posti teemat üles võtta. Proteesid loksusid tal seda tehes suus siia-sinna, päris naljakas oli. Noomisin ennast mõttes, et ei ole ilus itsitada. Vaat kui endal on varsti ka valehambad ja kui need loksuma hakkavad ja kui keegi naerma hakkab!
***
Viisin raamatukogusse tasuta kaasavõtmise riiulile kaks kotitäit täiendust. Ja ühe koti jätsin raamatukogutädide juurde hoiule kohaliku piimafarmeri tütrele, kes on hobusehull. Tal olevat kodus "pühal hobukirjanduse riiulil" veel ruumi, ütles ta ema mulle eile telefoni teel. Ja oma vana VHS-i-mängija andsin ühele lastega perele - neil olevat veel lahedate multikatega uunikumkasette, lastel hea vahela vaadata.
***
Jumindal tagasi, käisin küla keskel postkastil. Autoga, jala ei viitsinud minna. Tagasiteel lehvitasid mulle kaks prouat, meie küla ukrainlanna ja lehmatädi. Lehm Laul, kellest ma siinsamas mõnda aega tagasi kirjutasin, läks enne pühi tagasi lehmade maale. Pisut varem saabus teda aga asendama Tipsi, ka eesti maatõugu. Lüpsma tuleb aprillis, esimest korda.
Paar päeva enne jõulupühi suundus vikerkaare taha kappama ka lehmatädi hoitud islandi mära. Oli teine juba muldvana, üle kolmekümne, aga kui palju just täpselt, ei tea keegi. Tervis oli tal pikemat aega vilets. Jäi ühel päeval maha ja järgmisel läks. Enne kui arst süstlaga kohale jõudis.
***
Külavanemat nägin ka. Istus kaksiratsi vana lauda katuseharjal ja tagus naelu sisse. Paar nädalat tagasi, kui ma tuule poolt pikali lükatud prügikasti (800liitrist ja metallist!) püsti ubisin, kuulsin, et külavanem räägib minuga. Hääl on, meest pole. Ma igaks juhuks ikka vastasin. Alles tüki aja pärast märkasin, et istub teine lauda katusel.
Muide, asjade parandamise stiil on tal omapärane. Näiteks silda, mille üks tala on juba iidamast-aadamast ära vajunud, parandab ta sedasi, et nii palju kui tala vajub, paneb tema pealt uusi lauakihte juurde. Et asi ikka tasakaalus püsiks. Ja laudakatusega sama. See on läbi vajunud ja lookas (ime, et üldse mees kannab), oleks vaja maha lammutada, uued sarikad panna ja siis ka uus katusekate. Aga külavanem läheneb asjale teiselt poolt - lapib katusekatte ära ja paneb uue harjapleki, justkui lootes, et sisselöödud naelad äravajumise äärel sarikaid koos hoiavad :)
***
Helikopter tuli Soomest tagasi, üle lahe, lennates. Haakis sae alla ja hakkas puuoksi trimmerdama. Elektrifirma mehed väidavad, et sellist tööd tehakse Eestis esimest korda, netikommentaatorid aga plärtsuvad, et juba kakskümmend aastat tagasi trimmerdasid meil kopterid elektriliinide ümbert puuoksi. Taevaisa teab kõige täpsemalt, arvan ma. Paraku on ta vait ja vaatab kogu seda esimene-mitte-esimene janti pihku itsitades pealt.
***
Kuusalus postkontorisse sisenedes ütlesin nagu viisakas inimene kunagi "tere" ja "head uut aastat!". Kaks prouat leti taga, kes omavahel elavalt vestlesid, noogutasid, pobiseisid kiiresti vastused ja lasid loba edasi.
- No sa mõtle, sõitis mu oma silma all posti kohe täitsa pikali!
- Issakene! Ütle sa nüüd!
- Ja jumal tänatud, et valgus veel alles oli, kui me läksime, sest muidu oleks me selle posti otsa pikali kukkunud. Kahekesi. Sa mõtle vaid!
- Ega jah, oleks kukkund küll ...
Jne, jne. Loba jätkus kauemaks. Mina seisin, ainsa kliendina, ja ootasin kannatlikult, millal postitöötajad eile õhtul Kiiu alevikus juhtunud avariiga seotud mureküsimused omavahel ära lahendavad. Viis minutit kulus neil umbes. Siis läks üks poodi (kohtasin teda seal hiljem riiulite vahel ringi saalimas) ja teine istus arvuti taha mind teenindama. Ning üritas markide müümise ja kirja tembeldamise vahepeal kaks korda pikali sõidetud posti teemat üles võtta. Proteesid loksusid tal seda tehes suus siia-sinna, päris naljakas oli. Noomisin ennast mõttes, et ei ole ilus itsitada. Vaat kui endal on varsti ka valehambad ja kui need loksuma hakkavad ja kui keegi naerma hakkab!
***
Viisin raamatukogusse tasuta kaasavõtmise riiulile kaks kotitäit täiendust. Ja ühe koti jätsin raamatukogutädide juurde hoiule kohaliku piimafarmeri tütrele, kes on hobusehull. Tal olevat kodus "pühal hobukirjanduse riiulil" veel ruumi, ütles ta ema mulle eile telefoni teel. Ja oma vana VHS-i-mängija andsin ühele lastega perele - neil olevat veel lahedate multikatega uunikumkasette, lastel hea vahela vaadata.
***
Jumindal tagasi, käisin küla keskel postkastil. Autoga, jala ei viitsinud minna. Tagasiteel lehvitasid mulle kaks prouat, meie küla ukrainlanna ja lehmatädi. Lehm Laul, kellest ma siinsamas mõnda aega tagasi kirjutasin, läks enne pühi tagasi lehmade maale. Pisut varem saabus teda aga asendama Tipsi, ka eesti maatõugu. Lüpsma tuleb aprillis, esimest korda.
Paar päeva enne jõulupühi suundus vikerkaare taha kappama ka lehmatädi hoitud islandi mära. Oli teine juba muldvana, üle kolmekümne, aga kui palju just täpselt, ei tea keegi. Tervis oli tal pikemat aega vilets. Jäi ühel päeval maha ja järgmisel läks. Enne kui arst süstlaga kohale jõudis.
***
Külavanemat nägin ka. Istus kaksiratsi vana lauda katuseharjal ja tagus naelu sisse. Paar nädalat tagasi, kui ma tuule poolt pikali lükatud prügikasti (800liitrist ja metallist!) püsti ubisin, kuulsin, et külavanem räägib minuga. Hääl on, meest pole. Ma igaks juhuks ikka vastasin. Alles tüki aja pärast märkasin, et istub teine lauda katusel.
Muide, asjade parandamise stiil on tal omapärane. Näiteks silda, mille üks tala on juba iidamast-aadamast ära vajunud, parandab ta sedasi, et nii palju kui tala vajub, paneb tema pealt uusi lauakihte juurde. Et asi ikka tasakaalus püsiks. Ja laudakatusega sama. See on läbi vajunud ja lookas (ime, et üldse mees kannab), oleks vaja maha lammutada, uued sarikad panna ja siis ka uus katusekate. Aga külavanem läheneb asjale teiselt poolt - lapib katusekatte ära ja paneb uue harjapleki, justkui lootes, et sisselöödud naelad äravajumise äärel sarikaid koos hoiavad :)