Üks kolleeg saatis lingi leheloole, milles kirjanikuhärra Teet Kallas kirjutab väsinud peaga kirjutet kirjandusest: "Õhtul pärast palgatööd väsinud peaga kirjutatud romaani tunnen ma, muide, tihti ära. Väsimuse tuim higilõhn on salakaval ollus, see imbub ridade vahele nagu pärishigi riidekangasse."

Ma pidasin oma eelmises posituses siiski silmas ühe noore naiskirjaniku arvamuslugu, pole seda siiani suutnud üles leida. Aga küll ma leian :)  Niidiots juba paistab.

Kallase arvamusloos on muide üks lõik, mis tuletas mulle meelde Õnnepalu öeldu.

Kallas: "Aga mulle ei meeldi, et liiga paljud eesti kirjanikud elavad poolvaesuses, kuidagimoodi toime tulles. Ülev ja suur looming sünnib muidugi ka külmas katusekambris, aga siiski vaid teatava ajani. Romaanikirjanikule algab parim aeg keskea tulles ja sealt edasi – aga kaua sa ikka katusekambris lõdised?"

Õnnepalu: "Pariis on ainuke paik maailmas, kus nälgimist veel kunstiks peetakse."

Surume aga kirjanikud Pariisi suunduvasse (Elroni!) rongi ja probleem lahendatud.