Kaheksa aastat tagasi panin ma esimest korda elus mäesuusad alla. Ja sõitsin mäest alla ka. Austrias. Tuul vihises kõrvus ja tunne oli imeline, mäesuusatamine hakkas mulle esimesest laskumisest alates meeldima. Mis sellest, et ma üldse ei osanud (ega oska siiani tegelikult suurt paremini kui algaja) ja et ma esimese mäepäeva lõpul kukkudes nii õnnetult põlve vigastasin, et seda segadust liigese sees hiljem operatsiooniga korrastama pidi.

Eelmisel talvel ostsin endale isegi suusad ja saapad, kasutatud asjade poest, imeodavalt. Tahtsin tänavu Kiviõli mäe ära proovida, aga ilmataat keeras käkki - ei andnud piisavalt pikalt lund. Selle ajaga mil mina alles mõtet sättisin, sulas lumi juba ära. Tõsi - et esimene põlveoperatsioon ainsaks jääks, tuleb mul nüüd mägesid vallutada ortoosidega, mis põlveliigeseid toetavad, aga ega need suusatamist suurt sega - saab sõita küll.

Aga jah, kui ma seal Austrias oma põlvetoe ära olin ostnud, suundusin raamatupoodi. Ja varustasin end Dan Browni "Da Vinci Code"-iga. Sest ühe päeva toonasest suusapuhkusest ma ikka lamasin voodis, jalg sirgu, ja lugesin. Jummel, oli see vast haarav raamat! Ma lausa ahmisin selle endale sisse. Juba siis mõtlesin, et Brown on üks üsna imeline kirjanik - tundub, nagu oleks tal raamat juba esimest sõna arvutisse kirjutades viimaseni punktini  peas valmis. Sest vihjed ja detailid, mis hiljem oluliseks ja määravaks muutuvad, hakkavad sadama päris alguses. Sestap tuleb Browni raamatuid lugeda aeglaselt ja nautides - olgugi et sündmuste areng uudishimu kütab ja tagant kiirustab - nii, et infokillud meelde jääks ja hiljem lugemise edenedes lugeja peas mustreid moodustama hakkaks ja lahendust otsides kaasa mõelda võimaldaks.

Hiljuti võtsin üsna juhuslikult kohalikust raamatukogust tema "Inglid ja deemonid." Riiuli ees seda käes kaaludes (paksem kui tellisikivi!) meenus läbi udu, et üks kolleeg hiljuti kiitis, et pidavat väga põnev olema. See saigi otsustavaks argumendiks minu teise kohtumise suhtes kunstiajaloolase Robert Langdoniga, kes on mõlema raamatu üks peategelastest. Ja seda otsust pole mul põhjust kahetseda. Vastupidi - ootan juba järgmist kohtumist. Ka "Inglid ja deemonid" on uskumatult põnev teos. Kohe nii põnev, et ei suutnud raamatut käest panna ja lugesin seda mitmel õhtul lausa öösse välja. Keerasin aga lehte ja mõtlesin, et üks peatükk veel, no ainult üks ... Isegi mõte ööle järgnevast tööpäevast pidi peas tükk aega trummi taguma, enne kui raamatu käest suutsin panna.

Mõlema raamatu juures meeldib mulle nende seos reaalsusega. Loed ja saad maailma kohta palju teada. "Inglid ja deemonid" tasuks sel, kes Rooma reisi planeerib, kindlasti läbi lugeda.

Vaatamata sellele, et mõrvu leiab Browni teostes aset ridamisi, kriminaalromaanide hulka neid raamatuid ilmselt ei liigitata, ulme pole nad ka teps mitte. (Ulme mulle, muide, ei meeldi). Pigem fantaasiakirjandus või põnevik, kui midagi sellist olemas on.  Üks on aga kindel - Dan Brown kirjutab just selliseid raamatuid, mis mulle väga meeldivad. Küsin nüüd raamatukogust kindlasti ka teisi, mis "Da Vinci koodi" ja "Inglite ja deemonite" vahepeal ilmunud on, ja neid on õige mitu, näitab internet.

***

INGLID JA DEEMONID. Iidne salajane vennaskond, kohutav uus hävitusrelv, mõeldamatu sihtmärk. Maailmakuulus Harvardi sümboloog Robert Langdon kutsutakse Šveitsi uurimisasutusse, et analüüsida mõrvatud füüsiku rinnale põletatud mõistatuslikku sümbolit. Ta avastab midagi kujuteldamatut: sajandeid varjatult tegutsenud organisatsiooni - illuminaatide - surmatoova vendeta katoliku kiriku vastu. Püüdes mis tahes hinnaga päästa Vatikani võimsa viitsütikuga pommi eest, ühendab Langdon Roomas jõud kauni ja mõistatusliku teadlase Vittoria Vetraga. Koos alustavad nad lausa meeleheitlikku jahti suletud krüptides, ohtlikes katakombides, hüljatud katedraalides ning maailma kõige salajasemas võlvkeldris... illuminaatide ammu unustatud peidupaigas.