Operatsioon "Märtsikassid" on lõppenud. Oli ka viimane aeg, sest ümber maja hiilivate, mööda palkseina üles ronivate, aknaklaasidele patsutavate ja koledaid hääli tegevate kõutside parv hakkas mind tüütama.

Ühel õhtul pidasid kaks neist trepi ees nii vägeva kakluse maha, et hommikul olin sunnitud murule jäetud karvatuuste rehaga kokku riisuma. Huvitav, kas kassikaklustes jääb kaotajaks see, kelle kasukast rohkem karvu kaotsi läheb? Või vastupidi - on too hoopis võitja? Jumal seda teab.

Vaskast sai pärast veebruaris peetud pealesunnitud kaklust sisuliselt toakass, väljas käis vaid turvamehe (minu) saatel ja siis käitus ka täiesti uudselt: märgistas õues kõikvõimalikke kohti nii kuidas suutis. Varem pole ta seda mu meelest kunagi teinud. Kui kõutsirünnakud ühel õhtul eriti pealetükkivaks muutusid, võttis Vaska tõrjetöö ette ka toas - lasi sirtsukese vastu välisust, seestpoolt. Mul võttis tükk aega, et välja nuuskida, kust see rõve kassikuse hais tuleb. Vaipa tuulutasin mitu päeva õues, aga lõpuks pidin selle ikka pesumasinasse toppima, muidu haisust lahti ei saanud.

Loomad on tõesti erilised. Kui näiteks küla teise otsa koliks mõni poissmees, kes viljeleks sama tagasihoidlikku elustiili kui Liisu - ei indle ega kenitle, välja näitab nägu harva - siis ma ei saaks tõenäoliselt enne paari aastat teada, et meile uus külaelanik tekkinud on. Aga näe kõutsid, saatanad, raalisid vaat et minutipealt välja, et ennevanasti koera poolt valvatud-turvatud majas elab emane kassike.

Viimase nädala ilusate ilmadega on Liisu siiski üha julgemalt välismaailma avastama hakanud. Käib metsaservas kivi peal istumas, kuuri taga nuuskimas ja hobusekoplis uudistamas. Kartlikult ja ettevaatlikult küll, aga käib - uudishimu sunnib ilmselt tagant :) Vaska aga aeleb endiselt meelsamini toas ringi. On isegi nii memmekaks muutunud, et tuleb vahel minu ja Liisu juurde voodisse magama ja püsib seal hommikuni.

Erilist mõnu pakub neile mõlemale päikeselaikudes ja ahjusoojuse lõõsas peesitamine, köögilaud on selleks vägagi sobiv koht.