Vaska on täiesti löödud mees. Eile pidas mingi külakõutsiga terrassil kõva ja lärmaka lahingu maha. Õhtul kella kaheksa ajal. Liisu puges seda jubedat möuramist kuuldes ülehelikiirusel diivani alla. Mina tormasin õue, aga mu sõjahüüded ja kätega vehklemine ei lahutanud kasse mitte üks teps. Panid teised lihtsalt terrassilt ajama, metsa poole, ja lällasid edasi.

Hommikuvalguses lahingujälgedena maha jäetud karvu koristades tõdesin, et Vaska kasukat harvendas vaenlane ikka päris kõvasti. Kompasin ta üle ka, füüsilisi vigastusi ei sedastanud. Aga hingehaavad on poisil sügavad, ei vaata teine täna õue poolegi. Peesitab ahju veeres ja longib valulikul ilmel mööda maja ringi. Eile õhtul - ime, ime! - puges lausa mu juurde voodisse magama. Ehh, kassielu!