Autodega on jama lahti. Minu omal diagnoositi õhupumba klappide rike ning kalpid vahetati välja. Mitte uute, vaid kasutatute vastu. Uusi poleks ma endale lubada saanud, oleksin pidanud nende hinna tagasiteenimiseks üsna mitu kuud teeninduses autosid pesema ja põrandaid pühkima.
Parandustööd tehti reedel. Eile, st esmaspäeva õhtul istusin autosse, käivitasin - ja taas ilmusid kõik need jamast teavitavad tuled armatuurlaua ekraanile. Raisk! Ma kohe ärritusin. Helistasin joonelt teenindusse ja reserveerisin uue parandusaja. Sõitsin närviselt puhisedes 30 km ja jätsin auto siis tantsutrenni ajaks tunnikeseks seisma. Selle tunni jooksul oli juhtunud ime - koju tagasisõiduks käivitades ei süttinud enam mingeid alarmeerivaid tulekesi. Õnneks. Sest rahaga on kitsas käes ja kahtlane, kas nad seal peenes salongis mu autopesuvõimekust vääriliselt hinnata oleks osanud.
Kui need kuradi tuled veel kord põlema peaks hakkama, on kaks võimalust: ma kas löön seda raibet (autot siis) jalaga, lootuses, et löök on (auto)mõistuse pähevõtmiseks piisavalt tugev, või lasen käed jõuetult rippu ja jätan masina aianurka vedelema. Mõlemad variandid on võimalikud. Samamoodi nagu see, et need tuled siiski hakkavad põlema.
Ühel sõbral, kes pühapäeval Virumaalt Tallinna sõitis ja kohvijoomiseks Jumindale sisse keeras, nii palju ei vedanud. Mõnus kohvimaitse suus linna poole vurades kuulist ta Pudisoo kandis kapoti all mingit kriiksumist, aga kimas ikka edasi. Jõudis vaevu linna sisse ning oli sunnitud auto ühe suvalise tänava äärde maha jätma.
Järgmisel päeval korjasid teeninduse poisid selle üles. Selgus, et üks laager oli kinni jooksnud, seda ringi vedanud rihm purunenud, mootorisse sattunud ja seal mingisugused klapid ära lõhkunud. Täielik katastroof ühesõnaga. Auto parandamine, öeldi talle, maksab enam kui auto ise. Nüüd käib sõber jala ja otsib uut, rahakotile sobivat autot. Mida teatavasti on väga raske leida. Tegelikult müüakse neid ju igasuguse hinnaga, aga sellist, mis oleks soodne ning mida saaks pidada ilma pidevalt remontimata, on suhteliselt võimatu või vähemalt ülimalt keeruline leida.
Parandustööd tehti reedel. Eile, st esmaspäeva õhtul istusin autosse, käivitasin - ja taas ilmusid kõik need jamast teavitavad tuled armatuurlaua ekraanile. Raisk! Ma kohe ärritusin. Helistasin joonelt teenindusse ja reserveerisin uue parandusaja. Sõitsin närviselt puhisedes 30 km ja jätsin auto siis tantsutrenni ajaks tunnikeseks seisma. Selle tunni jooksul oli juhtunud ime - koju tagasisõiduks käivitades ei süttinud enam mingeid alarmeerivaid tulekesi. Õnneks. Sest rahaga on kitsas käes ja kahtlane, kas nad seal peenes salongis mu autopesuvõimekust vääriliselt hinnata oleks osanud.
Kui need kuradi tuled veel kord põlema peaks hakkama, on kaks võimalust: ma kas löön seda raibet (autot siis) jalaga, lootuses, et löök on (auto)mõistuse pähevõtmiseks piisavalt tugev, või lasen käed jõuetult rippu ja jätan masina aianurka vedelema. Mõlemad variandid on võimalikud. Samamoodi nagu see, et need tuled siiski hakkavad põlema.
Ühel sõbral, kes pühapäeval Virumaalt Tallinna sõitis ja kohvijoomiseks Jumindale sisse keeras, nii palju ei vedanud. Mõnus kohvimaitse suus linna poole vurades kuulist ta Pudisoo kandis kapoti all mingit kriiksumist, aga kimas ikka edasi. Jõudis vaevu linna sisse ning oli sunnitud auto ühe suvalise tänava äärde maha jätma.
Järgmisel päeval korjasid teeninduse poisid selle üles. Selgus, et üks laager oli kinni jooksnud, seda ringi vedanud rihm purunenud, mootorisse sattunud ja seal mingisugused klapid ära lõhkunud. Täielik katastroof ühesõnaga. Auto parandamine, öeldi talle, maksab enam kui auto ise. Nüüd käib sõber jala ja otsib uut, rahakotile sobivat autot. Mida teatavasti on väga raske leida. Tegelikult müüakse neid ju igasuguse hinnaga, aga sellist, mis oleks soodne ning mida saaks pidada ilma pidevalt remontimata, on suhteliselt võimatu või vähemalt ülimalt keeruline leida.