Mõnikord jätab mõistus mind maha. Viimati tegi ta seda üleeile, kui mu e-postkasti potsatas tellimus ühest tõlkebüroost. Küsiti, kas ma saaksin neli ja pool lehekülge inglise keelest eesti keelde panna.
(Üks sõber, kes tõlkijana töötab, oli mu sinna üles andnud. Minu loal muidugi. Aga et ta tegi seda kasutades stand-up translator mõistet, oli mulle üllatus, tagantjärele. Nojah, mis siis ikka. Julge hundi rind on rasvane, mõnikord vähemalt, mõtlesin ma õlgu kehitades.)
Lugesin saadetud lugulaulu (kõrge riigiametniku kõne Eesti NATO-ga liitumise 10. aastapäeva puhul) läbi ja leidsin, et saan asjaga hakkama küll. Ja kui siis tõlkima asusin, hakkasid käed arvutiklahvidel värisema. Pusisin terve hommiku, töö käigus kohtusin üsna mitme uue sõnaga (nt deterrence - heidutus). Aega võttis, aga kas ka asja sai, pole päris kindel siiani. Büroole soovitasin, et lasku mõnel paberitega tõlgil kiire pilk peale visata ja kvaliteeti hinnata. Ise saatsin tehtu ülevaatamiseks ühele teisele sõbrale, kes ka tõlkebüroodele tööd teeb. Tema ütles, et üks lause on mul pisut imelikult tõlgitud, aga muu olevat stiiliküsimus. Kaks näpuviga leidis ka üles. Jesver, nende pärast on küll häbi - lugesin teksti sada korda üle ega märganud!
See üks lause on mu jaoks siiski siiani mõistatus, aga no las ta olla. Enam ei saa parandada ega midagi.
Elamuse pakkus selle töö tegemine igatahes. Ja võib-olla peaksin tõesti büroole ütlema, et mul on meditsiiniline haridus. Sest sageli ju vajatakse ka selliste tekstide tõlkimist. Üks katsetus selles valdkonnas on mul ka tehtud. Tõlkisin mõned aastad tagasi Maalehe kirjastusele diabeediraamatu, sellise õhukese, taskuformaadis. Aga see ei ilmunud, kuna projektijuht läks lapsehoolduspuhkusele ning sama sarja teiste raamatute müük polnud eriti edukas. Samas, tõlke suhtes mulle etteheiteid ei tehtud.
(Üks sõber, kes tõlkijana töötab, oli mu sinna üles andnud. Minu loal muidugi. Aga et ta tegi seda kasutades stand-up translator mõistet, oli mulle üllatus, tagantjärele. Nojah, mis siis ikka. Julge hundi rind on rasvane, mõnikord vähemalt, mõtlesin ma õlgu kehitades.)
Lugesin saadetud lugulaulu (kõrge riigiametniku kõne Eesti NATO-ga liitumise 10. aastapäeva puhul) läbi ja leidsin, et saan asjaga hakkama küll. Ja kui siis tõlkima asusin, hakkasid käed arvutiklahvidel värisema. Pusisin terve hommiku, töö käigus kohtusin üsna mitme uue sõnaga (nt deterrence - heidutus). Aega võttis, aga kas ka asja sai, pole päris kindel siiani. Büroole soovitasin, et lasku mõnel paberitega tõlgil kiire pilk peale visata ja kvaliteeti hinnata. Ise saatsin tehtu ülevaatamiseks ühele teisele sõbrale, kes ka tõlkebüroodele tööd teeb. Tema ütles, et üks lause on mul pisut imelikult tõlgitud, aga muu olevat stiiliküsimus. Kaks näpuviga leidis ka üles. Jesver, nende pärast on küll häbi - lugesin teksti sada korda üle ega märganud!
See üks lause on mu jaoks siiski siiani mõistatus, aga no las ta olla. Enam ei saa parandada ega midagi.
Elamuse pakkus selle töö tegemine igatahes. Ja võib-olla peaksin tõesti büroole ütlema, et mul on meditsiiniline haridus. Sest sageli ju vajatakse ka selliste tekstide tõlkimist. Üks katsetus selles valdkonnas on mul ka tehtud. Tõlkisin mõned aastad tagasi Maalehe kirjastusele diabeediraamatu, sellise õhukese, taskuformaadis. Aga see ei ilmunud, kuna projektijuht läks lapsehoolduspuhkusele ning sama sarja teiste raamatute müük polnud eriti edukas. Samas, tõlke suhtes mulle etteheiteid ei tehtud.