Mõned päevad tagasi see juhtus - Liisu käis õues. Üle seitsme aasta. Kui pisi-Oodu sisse kolis, otsustas Liisu, et sõprus selle näriva peniga pole võimalik  ning sättis ennast tubaseks kaisukassiks. Paar-kolm korda lipsas ta nende ühiselt elatud koera-kassi aastate jooksul uksest välja, aga kimas kibekiiresti ka tagasi. Ükskord kükitas pool päeva terrassi all varjus (koer ei suutnud ennast nii õhukeseks litsuda, et talle sinna järele pääseda) ning hiilis siis öö varjus praokile jäetud ukse vahelt tuppa.

Nüüd aga tundub, et välismaailm on taas avastamist väärt. Esimene õuetrett kestis 10 minutit, teine juba tunnikese. Paar viimast päeva on küll tubaselt kulgenud, aga Vaskagi ei taha eriti välja minna - jube vesine on seal kõik. Küll kevadel-suvel jõuab tuuritada.