Kolleegide seltskonnas oli väga tore lõunat süüa. Juttu jätkus kauemaks.

Eile käisin Kõue mõisas, tööalasel seminaril. Kaunis koht, tõesti. Tahaksin suvel tagasi minna. Seda enam, et tegemist on natukene isegi mu lapsepõlvemaaga. Tädi elab sealt paari küla kaugusel. Ta töötas terve elu kohalikus sovhoosis põllutöölisena, tädimees traktoristina.

Oma suvedest veetsime vennaga ikka mõned nädalad ka tädi juures. Trallisime täditütardega niisama ringi, aga tegime ka maatööd - lehmadele heina näiteks.

Sovhoosi jaanituled olid alati Triigi mõisa (nii kutsuti seda kohta toona, ametlik nimetus on vist Kõue-Triigi mõis) pargis. Pigem nägi see küll välja nagu võserik, mille keskel oli pisut lagedam plats. Selle keskel suur lõke ja äärtes, võsa all väikesed. Sovhoosnikele jagati talongide alusel tasuta sašlõkki ja siis iga seltskond küpsetas seda oma lõkke peal. Muusikat tegi ükskord Aplesin, kui mälu mind ei peta.

Restoran Kaheksajalg sai nime kaheksajalga meenutava laelühtri järgi.

Eestimaine veiseliha, üsna verine oli teine ja noaga pisut raske lõigata, aga maitses hästi.

Tagasi kaasajas, ei saa mitte märkimata jätta, et suppi serveeriti Kõue-Triigi mõisas väga omapäraselt. Esmalt toodi lauale taldrik, millesse olid kunstipäraselt seatud tahked koostisosad: põdraliha, kukeseened, läätsed, maitsained. Seejärel saabus kelner termoskannuga ning lisas taldrikusse puljongi. Varem ma sellist serveerimisviisi kohanud pole, ilmselt olen liiga vähe peenetes restoranides käinud. Aga väga maitsev oli.

Fotode autor on meie autojuht, kes tegelikult töötab fotograafina. Miks sellist peitusemängu vaja on, ma ausõna aru ei saa. Jah, suur ettevõte, mingid struktuurid ja osakonnad ja asjad, aga ikkagi jube nõme ja veider mu meelest.