Kell 21. Tund aega hiljem oli tegu, et tantsimiseks vaba ruumi leida.

Ma olen vist endalegi märkamatult ühe suure asjaga hakkama saanud. Korraldasin (üks teine naine natukene aitas) laupäeval kohalikus rahvamajas tantsuõhtu, kuhu tuli kohale 70 (!) inimest. Täiesti uskumatu, aga nii palju jah. Ja kõik tantsisid, kõik!

Üks uskumatu fakt veel - mehi oli peol rohkem kui naisi. Käisid mööda saali ringi ja nagu mõni naine tagumiku toolile toetas, palusid tantsima. Noored mehed tantsisid prouadega ja vanahärrad preilidega, ei mingit vanusevahet ega võõrastamist.

Veel oli valge, kui nägin, et Kaskeli Arvo (70+) kihutab rahvamaja uksest sisse nagu tuulispask. Viskab jope puu peale, vaatab saali, fikseerib, et ahaa! prouad seal paremal pool nurgas, ja suundub kohe pika sammuga üht tantsule paluma.

Jõudsin minagi temaga mitmeid tiire tantsida. "Samba. Tantsid või?" küsis Arvo. Ja siis tulid rumba ja fokstrott ka järele. Tango ajal olin ma kellegi teise paariliseks.

Keset valssi teatas Arvo järsku: "Kuule, sa oskad vasakule poole ka tantsida! Ma alati proovin järele, kes oskab ja kes mitte." Näitas mulle oma kahte poega ja seletas, et noorem, see oskab ikka tantsida ka. "Ma kodus õpetasin teist vähe omal ajal. Kokku on mul neli poega, üks töötab Soomes, seal teenib ju palju rohkem. Aga näe, tantsida oskab kõige paremini see kõige noorem."

"Ja kuule, ma räägin sulle veel ühte asja - meil on muusika ju veres. Mu ema mängis Vokirattas, tead ju küll seda ansamblit." No ei teadnud, aga võtsin teadmiseks :)

Õhtu ilusaima tantsu tegin ühe Pedaspea küla mehega, kes, nagu hiljem selgus, on endine võistlustantsija. "Oh, see oli nii ammu! Nüüd on kõht nii suur, et keegi ei usu seda," kommenteeris ta oma jalgade liikumise kergust. Kõht kõhuks, aga kui ikka mees tantsida oskab, siis pole naisel muud, kui liikuda sinna, kuhu teda suunatakse. "Pole palju neid naisi, kes sedaviisi juhtimise järgi kenasti tantsida mõistavad," ütles ta minu kohta. Õhtu parim kompliment! Ja no tõesti, väga hästi tuli meil tants välja. Isegi ta naine kinnitas seda :)

Udupilt telefonist: Poe-Liisaga baarileti ääres pidulisi ootamas.

"Mis su nimi on? Kust külast sa oled?" Neid küsimusi võis sageli kuulda. Inimesed tutvusid üksteisega nagu uudishimulikud oravad.

Poe-Liisa käis viis korda poes baari varusid täiendamas, õnneloos müüdi läbi juba teise tantsuseti lõpuks. Sissepääsutasust (5 eurot inimese pealt) teenisime järgmise peo ansambli raha ette.

Rahvamaja ukse keerasin lukku kell 2.15 öösel. Inimesed tänasid kättpidi ja kallistasid. Kas järgmisel laupäeval tantsime jälle, uurisid paljud. No järgmisel vast mitte, aga augustis kindlasti :)

Ah jaa, minu kleit, see sobis nagu valatult. Linane, voodriga ja pärit taaskasutusest. Ainult Heidi torises meie Kolgaküla peo meenutuseks tehtud valsitiiru ajal, et liiga kitsas olevat, jäävat talle jalgu. No võtku lühem samm, ausõna! Ükski mees ei kobisenud, et tema jalgadel kitsas oleks olnud :)