Facebookis aset leidnud vestlus. Aga nii hea, et väärib siiagi kopeerimist.

Sõbranna M: "Kui ma eile õhtul Snelli pargi rattateel esiratast pidi täpselt rehvi laiusesse prakku sõitsin ja aegluubis pikali heitsin, lendasid rattakorvis olnud sibulad ja kilo liha päris hästi, ainult veidi jäi tiigist puudu. Prantsuse turistide silmad läksid suhteliselt suureks, tõesõna. Aga ise jäin täiesti terveks. Ainult seda ei saanud teada, kui sügav see Snelli tiik siis on?

Üks mööduv prints aitas pärast isegi ratta keti tagasi pääle panna. Pakkusin talle sibulat, aga ta loobus. Oli tore õhtu!"

Mina: "Sa oled ikka imeline! Mina heidan sellistes olukordades alati pikali ülehelikiirusel, kiiver peas. Ja mööduvad printsid ei satu minu juurde kunagi ..."

Sõbranna M: "Äkki on asi selles, et su kiiver pole ühtlaselt lilledega kaetud?"

Täitsa päriselt ja igapäevaselt kasutab ta seda kiivrit.

Mina (arvuti taga omaette pobisedes): "Jah, ilmselt selles asi ongi. Viimati lamasin ma maanteel (õnneks langesin seisult), jalad rattakingadega pedaalide küljes kinni, umbes kuu aega tagasi märksa tagasihoidlikuma lillelise kiivriga."