Väljasõit rohelusse ehk Maalehe maalilaager.
Inspiratsiooni ammutamiseks anti ette Vennaskonna laulutekst.  

Sõbrad, ma mahun teile taskusse

Ühel hommikul, kui ärkan, 

taevas Päikest jälle märkan, 

seda sama Päikest siin,
mis paistis siis, kui sündisin,

ja kui Päikesest jääb väheks,
siis on öösel taevas tähed –
unenägudesse sära,
mille hommik katab ära.

Rohkem tõesti ma ei taha,
kui võiks olla pisut raha,
mille eest saaks süüa, juua,
sigarette koju tuua.

Ja et oleks mõni sõber,
kes ka siis, kui vahel nõder
on mu vaim, ei põlgaks ära,
tooks mu silmadesse sära.

Sõbrad ma mahun teile taskusse,
armastus mu südamesse!

Mait Vaik

"Maaliworkshopi ülesanne on vabalt lähtuda antud lauluteksti sõnadest ja luua selle põhjal maal. Selleks ei pea olema (aga võib olla) Vennaskonna austaja, kelle repertuaaris see lugu juba aastakümneid on olnud. Vaja on tunnetada selle teksti olemust ja visualiseerida see paberil. Lähenemisvõimalusi on mitmeid. Näiteks võib inspiratsiooni ammutada oma vanadest ja uutest sõpradest, perekonnast (soovitan siinkohal läbi lapata oma fotoalbumid), Läänemaa loodusest, Ants Laikmaa majamuuseumi külastusest, astroloogiast, meditatsioonist või hoopis universaalsest armastusest," kirjutas eelnevalt e-kirjas kunstnik August Künnapuu, kes meid juhendas. 

Mul oli varahommikust saadik hea tuju. Selline roosa ja mulliline, helge ja kerge. Panin selle pintsli ja värvide abil paberile. Surematu kunsti loomise protsessi püüdis kaadrisse fotograafist kolleeg Sven (v.a. viimane foto).

Roosa tuju roosa värviga paberile.

Esimene katsetus läks untsu ja prügikasti. 

Uus katsetus. Portfell on mul ju täiesti kunstniku oma, eks.

Vihma sadas ning sääsed olid pagana tüütud. Ja seljatagune punane sein määris riideid.

Lõpuks olid ka need värviga koos, kes pintslit kätte ei võtnud. Ühel õnnestus suur sinine lärakas endale näkku ja juustesse segada.

No nii, kellel on kõige roosam-rõõmsam maal?

Sõbrad, kas ma mahun teile taskusse?

HIljem piknikul lähenes mulle Künnapuu ja küsis, osutades näpuga mu jopeseljal olevale kirjal: "Vabatahtlik merepääste? Selline asi ongi olemas või?" Ma siis valgustasin kuulsat kunstnikku sel teemal. Rõõmsalt ja roosalt.

Aga mis ta meie maalidest arvas? "Need on lapsemeelsed ja rõõmsad. Ja nii peabki olema - kunsti ei tohi võtta liiga tõsiselt."