Pühapäeval helistas klassiõde, kelle suvekodu on Pedaspeal. Et tema tädipojal, kes juba tükk vana inimest, varvas kangesti valutab. Juba kuu aega, iga päevaga aina hullemini. Ja punane on ka, justkui mädanema tahaks minna tasapisi. Perearst käskinud joodisalvi peale määrida.

Paks on see mees, seda mäletan ma juba vanast ajast. Ja suhkruhaigus öeldi tal ka olevat.

Laupäeval kutsusid lähedased kiirabi, sest haigel inimesel olnud nii paha, et arvas end ära surevat. Pilku peale visates tuvastati noroviirus ja noomiti läbi - mispärast kiire abi birgaadi sellise tühise ja iseeneses mööduva asjaga tülitatakse.

Kuna varbavalu vaibumise märke ei näidanud, otsustas klassiõde minult kui inimeselt, kelle arstidiplom kasutult kapis vedeleb, küsida, mida teha. Lamp lõi mul peas põlema juba poole jutu peal, kui omavahel ühendusid suhkruhaigus, punetav ja valutav varvas.

"Kirurgi juurde tuleb minna. Ja oodata ei maksa. Ei perearsti saatekirja ega kolmekuulist ootejärjekorda. Mingu kasvõi tasulisele vastuvõtule, kui muidu ei saa," ütlesin telefonitorusse ja mõtlesin gangreenile. Mitte et ma nüüd mingi ilmatuma tark arstiteadlane oleks, kaugel sellest - diplomil on paks tolmukiht peal. Sellise asja peale mõtlemine on lihtsalt väga elementaarne.

Kuhu nad läksid ja mida tegid, seda ma ei tea, aga endalegi üllatusena sattus hädaline onu esmaspäeva hommikul Eesti ühe parima veresoontekirurgi vastuvõtule ja õhtuks olid tal kaks verevarustuse häire tõttu kärbunud kudedega ehk gangreenis varvast jala küljest ära võetud.

Et siis hästi läks. Jalg ja pikemas perspektiivis ka elu jäi alles. Tühja neist varvastest. Kaheksa ju veel olemas.

Leppisime klassiõega kokku, et väntan rattaga millalgi ta juurde Peadaspeale veiniõhtule. "Siis hea jokkis peaga rahulikult koju tagasi vingerdada," ütlesin ma vändajõul tuleku põhjenduseks. Seepeale lubas ta mulle, ise itsitades, politsei kutsuda. Et ka jalgratast ei tohi veinise peaga juhtida, autost rääkimata. Nii palju siis jala päästmisest ja tänulikkusest.