Täna oli humoorikas hommik. Esmalt tabasin ühe laheda hetke, mille ka üles suutsin pildistada. Liisu ja Oodu hommikuinaku. Üks teisel korrusel kirjutuslaual, arvuti padjaks, teine keset õue päikesepaistes. Vabandust sõbrad, aknad on mu majakesel ikka veel pesemata. Nädalavahetusel oli plaanis, aga + 6 kraadi ja tormituulega märja veega mässama hakata tundus peaaegu et enesetapuna. Ühesõnaga, lükkus edasi see pesemise värk.

Erilise aktsendi lisas hommikule aga kirikuõpetaja telefonikõne. Rääkisime hobustest (!).
- Hobused kasvavad teil kenasti, jah?
- Ikka.
- Mis tõugu nad ka on?
- Üks on noorem eesti tõugu ja teine vana sporthobune.
- Sport? See on siis trakeen või?
- Ei, ta on inglise täisverelise ja terski ristand.
- Ahaa! Trakeen on ju ka sportlik.
- Jah, paljud neist on sporthobused.
- Kust see trakeen pärit oligi? Sealt Inglismaa kandist või?
- Saksamaalt. Puhas Saksa tõug.
- Nad on sellised hästi kõrged. Ma käisin Jänedal ratsutamas ja seal ma sõitsin ka ühe trakeeniga. Muidu polnud häda, aga kukkuda oli kõrgelt kole valus. (Tõe huvides tuleb mainida, et kirikuõpetaja on umbes 190 cm pikk ja kaalub 140 kg, päriselt ka.)
- Ah soo!
- Jah, ja seal oli üks teine hobune ka, kellega ma sõitsin. Temaga oli see häda, et jalad ulatusid sadulas istudes peaaegu maha.

Tegelikult helistas ta selle pärast, et küsida, kas minu käes pole koguduse raamatupidamispabereid. Ma kuulun koguduse revisjonikomisjoni. Ja tal olevat kaust kadunud (Oh, ma kohe ei armasta seda paberitööd! Kadunud paberite otsimine on veel kõige hullem. Aga eks ma otsin edasi. Võib-olla on kusagil kotis või kellegi teise käes.). Nojah, kui pea pidevalt jumalasõnast pungil, pole ilmalikel raamatupidamisdokumentidel mingit tähtsust. Et maksuametnikud ka sellest aru ei saa :)