Jaanireedel pesime neljaliikmelise brigaadiga mu maja aknaid. Neljane ja seitsmene mees ning kaks veidi vanemat naist, mõlemad kahekümneviiesed. Sest naised ju teatavasti vanemaks ei saa, vähemalt avalikult mitte :)
Kõige noorem oli kõige usinam. Pesi äärmise hoolikusega üle kõigi üheksa akna alumised pooled (ülemisteni ei ulatunud), koerakuudi akna, terassipingi, trepi ja kanalisatsioonikaevu kaaned. Oleks ilmselt ka muru läikima löönud, kui ma selle võimaluse talle ette söötnud oleks. Kogu tegevust kommenteeris mees ise kõlava häälega: ma pesen kõik ära, see on nii raske töö. Kõiki tööhoos podisetud pärleid ei suutnud ma kahjuks meelde jätta, oleksin pidanud lindistama :)
Õhtul talli minnes vaatas väike pesumees lootusrikkalt sealseid veidi räpaseid aknaklaase ning teatas reipalt: peseme need ka ära! Selle töö napsas tal nina eest ära järgmisel päeval alanud hullult õudne vihmasadu koos päris tugeva tormituulega.
Kuna jaanilaupäeval oli elu märjem kui allveelaevas, me küla jaanitulele ei läinud. Ega tea isegi, kas see üldse toimus või mitte.