Tööandja kulutas hunniku raha ja ostis päris suurele kambale tuliuued mänguasjad - iPhone´id. Miskisugused maailma kõige täiuslikumad ja võimsamad pilvetehnoloogiaga riistad. Mulle ka. Täna anti kätte ja juhendati, kuidas sellega tööd tegema hakata. Itipoiss Mait kiitis masinat taevani. Ikka vahva ja tore ja mõnus ja jumal teab mis veel. Mind tabas kõige selle asemel hoopis meeleheide. Kraapisin ekraani nii, et küüned verel, aga kõik läks kogu aeg vussi. Näpud liiga jämedad, arvasin ma. Mait vaidles vastu ja näitas, et tal palju jämedamad. Olid jah. Hoolimata sellest kihutasid need mööda ekraani niisuguse vilumusega, et kõik asjad sujusid imeväel. Eriti närvi ajas mind see, et vaatamata sajakordsele proovimisele ma oma e-kirjakastile ligi ei saanud. Lõpuks selgus, et kasutajanimest oli kogu aeg üks täht puudu jäänud. Säh sulle kirjaoskust!
Kodus hakkasin ise riista näppima ja sain selle loogikast täitsa kenasti aru. Vana inimene vajab ikka rahulikku mõtlemisaega :) Ja prille. Nüüd tuleb vaid taas krediitkaart vormistada (loobusin sellest mitu aastat tagasi), et erinevaid rakendusi alla saaks laadida. Ka tasuta värgi jaoks läheb esimesel korral krediitkaardi andmeid vaja, olgugi, et raha arvelt maha ei võeta. Ühesõnaga - tegevust mul jagub :) Ja "kinumehe" mõtteline karjäär saab aina hoogu juurde, sest selle imeõhukese riistapuuga saab ka videosid teha. Vaat nii!
Kord juba linnas olles käisin üksiti ka telefonipoest läbi. Igakuised arved tundusid kuidagi suured olevat. (Või hoopis palk väike?). Dialoog teenindajaga kulges nii nagu alati. Küsisin kõige soodsamat paketti, arvestades minu varem kulutatud kõneaega. Tütarlaps vuristas andmed ja erinevad paketivalikud nii kiiresti ette, et mul hakkas aju suitsema. Aru ei saanud suurt midagi. Et mis see kõige soodsam siis on ja kui palju senisest odavam ja kuidas tasuta kõnede ja sõbranumbritega jääb. Kui siis hunniku täpsustavaid (loe: ilmselgelt rumalaid) küsimusi esitasin, jooksis teenindajal omakorda kõvaketas kokku. Vahtisime üksteist tummalt nagu lambad uut aiaväravat. Lõpuks lõin ma käega: "Ah, andke see esimene!" Loodetavasti sai varasemast soodsam. Eks arve pealt ole näha.
Kodus hakkasin ise riista näppima ja sain selle loogikast täitsa kenasti aru. Vana inimene vajab ikka rahulikku mõtlemisaega :) Ja prille. Nüüd tuleb vaid taas krediitkaart vormistada (loobusin sellest mitu aastat tagasi), et erinevaid rakendusi alla saaks laadida. Ka tasuta värgi jaoks läheb esimesel korral krediitkaardi andmeid vaja, olgugi, et raha arvelt maha ei võeta. Ühesõnaga - tegevust mul jagub :) Ja "kinumehe" mõtteline karjäär saab aina hoogu juurde, sest selle imeõhukese riistapuuga saab ka videosid teha. Vaat nii!
Kord juba linnas olles käisin üksiti ka telefonipoest läbi. Igakuised arved tundusid kuidagi suured olevat. (Või hoopis palk väike?). Dialoog teenindajaga kulges nii nagu alati. Küsisin kõige soodsamat paketti, arvestades minu varem kulutatud kõneaega. Tütarlaps vuristas andmed ja erinevad paketivalikud nii kiiresti ette, et mul hakkas aju suitsema. Aru ei saanud suurt midagi. Et mis see kõige soodsam siis on ja kui palju senisest odavam ja kuidas tasuta kõnede ja sõbranumbritega jääb. Kui siis hunniku täpsustavaid (loe: ilmselgelt rumalaid) küsimusi esitasin, jooksis teenindajal omakorda kõvaketas kokku. Vahtisime üksteist tummalt nagu lambad uut aiaväravat. Lõpuks lõin ma käega: "Ah, andke see esimene!" Loodetavasti sai varasemast soodsam. Eks arve pealt ole näha.