Paistab, et olen endale üürilise saanud. See pagana kährik tahab kohe vägisi sisse kolida! Või püüavad nad kõik, kes meie küla metsades elavad, seda ükshaaval teha - aur ma ei saa.

Täna leidis taplus aset talli taga. Kährik rippus kärisedes koeral moka küljes, mina penil turjas. Oodu karjus valust ja mina vihast. Lõpuks sain elajad lahutatud. Kährik pani metsa. Kamandasin Oodu endaga tuppa, aga kus sa sellega - pani ka metsa poole ajama! Sai kähriku paarikümne meetri kaugusel kanade aedikust taas kätte. Ja kukkus raputama. Õnneks olin ma toast kaks matkalampi kaasa haaranud ja nägin, et looma kasukas oli korralik, täitsa talvine. Mis muidugi ei tähenda, et seal sees mõni koletult nakkav sügelislest ei pesitsenud. Aga silmnähtavalt kärnas ta polnud.

Oodu raputamise peale vajus kährik äkitselt lõdvaks ja koer kaotas veidikeseks huvi, sain ta kuidagi tuppa eskorditud. Aga kindel on see, et kui ma mõne aja pärast, lapidas õlal (ema käskis!), vaatama lähen, pole sel kohal enam kedagi. Nad paganad oskavad nii kenasti surnut teeselda.

Eile koerale manustatud kärntõverohi mõjub kuu aega. Mokad vaatasin toas taskulambi valgel üle, haavu ja verd silma ei hakanud. Ise sain võsas kablutades sääre pihta paraja vopsu, mis homseks kindla peale sinikaks muundub.

Kui keegi minult hobide järele päriks, võiksin kährikuga maadejagamise pea igaõhtuse harrastusena ära nimetada küll.