Taas üks tore lugemiselamus. Sirje Kiini "Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005-2009".
Põhjuseid, miks see raamat mulle nii väga meeldis, on üsna mitu:
- Ilus armastuslugu. Taaskordne tõestus sellele, et ka peale viiekümnendat sünnipäeva võib õnn inimesi üsna ootamatult ja kõikehaaravalt tabada, lausa jalust rabada. Nii tore :)
- Suurepärane Ameerika (keskklassi) elulaadi kirjeldus. Ja mis peamine - ma jagan tema seisukohta, et ühte (ühtset, ühusugust) Ameerikat pole olemas, on erinevad osariigid ja piirkonnad, igaüks ise nägu ja tegu. Olen küll vaid korra elus New Yorgis käinud, tööasjus ja aastaid-aastaid tagasi, kuid muljed üsna samasugused, mis raamatu esimestel lehekülgedel kirjas. Jääb üle vaid tagantjärele tänulik olla, et tollane töögraafik mul ka veidi linnaga tutvuda võimaldas. Isegi teatris käisin Broadwayl ära, "Ooperifantoomi" vaatamas. Täpset piletihinda ei mäleta, aga kallis oli. Sain endale lubada koha teise rõdu tagumistes ridades. Vaade oli sealt aga suurepärane ja saadud elamus vahva. Kanadas, sel "tükil tühjal maal Alaska ja USA vahel" (Kiini sõnul arvavad paljud ameeriklased just nii) on mul õnnestunud veeta kuu aega, samuti tööasjus. Kuna elasin selle aja jooksul kahes perekonnas, sain keskklassi kanadalaste elust üsna tõetruu pildi.
- Hea õpik algajale USA poliitikamaastikul orienteerumiseks. Loen oma arvates küll lehti ja netti ning umbes-täpselt ikka tean, mis teisel pool Atlandi ookeani sünnib, aga ühe kunagise poliitiku vaade samadele asjadele on sellegipoolest ülimalt hariv. Minu jaoks küll. Isegi Eestis toimunule-toimuvale hakkasin justkui sügavama pilguga vaatama. Kuigi - seda, mis praegu toimub, ei tahaks kohe üldse näha. Kole-kole-kole.
- Voolavalt ja kaunis emakeeles kirjutet. Just kirjutet - tet-partitsiipi (on see õige nimetus?) kasutab Kiin sageli ja mõnuga.
- Tekkist tahtmine ka Kiini Underi-raamatusse pilk heita, niisama eneseharimiseks. Loodetavasti on see kohaliku raamatukogu väärtkirjanduse riiulil olemas.