Sel ajal kui mina Ooduga aias lehti riisusin (loe: mina riisusin, Oodu kilas kõrval ja nõudis, et talle pulka visataks), polnud kassidki toas niisama peesitanud. Kakelnud olid hoopis. Alumine korrus oli täis Vaska ja ülemine Liisu kasukast pärit karvatutte. Ohtralt.

Huvitav tööjaotus ja jõudude vahekord neil igatahes, kisub sinna Westmani ja Piibelehe kanti - kord üks peal ja teine all ja siis jälle vastupidi. Samas, kakluse alustajana olen täheldanud nii Liisut kui Vaskat, kaotuskibesdust tuleb aga mu meelest sagedamini maitsta Liisul. Ja sellest pole ma üldse aru saanud, mispärast nad üksteist aegajalt notivad. Ju on igav vist.