Ammu aega pole raamatu lugemine mul nii kaua aega võtnud, kui "Paradiisiga" ühele poole saamine. Vaevaline polnud see sugugi, pigem sujuvalt voolav, nõudeski aeglast edenemistempot. Ja aega oli lugemiseks vaid õhtuti enne magamaminekut. Peatükk või kaks korraga.

Algul ei saanud ma talle sugugi pihta, sellele "Paradiisile". Aga tasapisi muutusid nii Paradiis kui "Paradiis" arusaadavaks. 

Esimese asjana kiidan taas Õnnepalu kaunist keelekasutust. Imeline! Loed ja mõtled, näed, kuidas eesti keel võib vaikselt vuliseda, justkui oja uhutud kallaste vahel, käies kord siin, kord seal tavalisest sängist väljas, ometi joonel püsides, selge siht silme ees. 

Raamatus on hulganisti lõike, mida tahaks suurelt seinale kirjutada. Et silme ees ja meeles püsiks. Nii tähenduslikud, nii tabavad. Nii vajalikud me kaasaegses kiirrongina kihutavas maailmas. 

Toon vaid ühe näite: "/.../ mõnikord võib õnnistus paista nagu needus, sest ta on nii imelik, ja see, mis tundub kõige suurema õnnena, osutuda selliseks jamaks, et sellest alles annab välja rabelda."

Raamatute raamatust pärit juhtmõte - maad ärgu müüdagu igaveseks, sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures (3Ms 25:23) - annab "Paradiisile" taevase ja Õnnepalule prohvetliku mõõtme. Lugege.

P.S. Lugesin Postimehest 2009. aastal Õnnepaluga tehtud intervjuud. "Paradiis" oli siis just-just ilmunud. Üks küsimus-vastus sealt:

Usute, et raamatud teevad targemaks?
Kindlasti. Olen eluaeg selle eesmärgiga lugenud, kuigi on ka meelelahutust, ajaviidet. Arvan, et sügavam mõte on ikka see – mitte niivõrd teadmiste-tarkuse, kuivõrd elu-, südametarkuse kogumine.