Piinlik tunnistada, aga tundub, et ma olen töllmokk. Asi oli nimelt nii. Eile õhtul lugesin voodis lehte, selili, Liisu rinna peal nurrumas. Mõnus. Ühel hetkel keerasin liiga suure krabinaga lehte, kassike ehmatas ja startis. Paraku sedaviisi, et üks äratõukekäpp sattus mulle suhu. Homeeriline naer on siinkohal absoluutselt kohatu, sest juba vanarahvas teadis, et õnnetused ei käi mitte mööda kive ja kände, vaid inimesi. Nii et - taltsutage end ja tundke mulle kaasa.

Mõelda vaid, mida ma üle pidin elama, kassiküüned suu limaskesta klammerdunud! Aga - ellu jäin, ka seekord :) Paiste läks mokk õnneks ainult seestpoolt, küünejäljed olid ka täitsa näha - sihukesed väikesed verevalumid, hirmus valusad. Hommikuks kõik ebamugavad nähud õnneks taandusid.

Tõenäoliselt võiksin ma suhteliselt konkurentsivabalt kandideerida tiitlile "Ainus inimene maailmas, keda kass on suu seest on kriimustanud". Ehh, edaspidi tuleb lehte lugedes (töll)mokad kõvasti kinni krookida. Sest ega siis kassikest ometi tema lemmiklamamiskohast minema tohi ajada, kus sa sellega :)