Metsateotalgute ajal aasis sõber, miks mul peab kõik nelikveoline olema: koer, hobused, ATV, auto. Aga peab, tõestas eilne õhtu.
Tulid külalised, härra Kirjanik ja proua Õpetaja. Olgugi, et tulid linnulennult paarisaja meetri kauguselt (kirjanikuhärra on pererahva reisiloleku ajaks kodu- ja koerahoidjaks möllitud), palusin neil tulla autoga: Oodu saab siis aru, et sõbrad.
Niisiis, teen väravad lahti, sõidavad sisse, suunduvad künkast üles ... ja kööks. Pisike, kaherattaveoline kuldne murumuna keeldub end üle künkaharja veeretamast. No olgu, eks on ikka libe ka. Lase alla tagasi, annan ma märku. Proua Õpetaja laseb. Aga otse lumehange. Veidike edasi, taas tagasi ja veel sügavamale hange. Nii kohe õige mitu korda. Vaatan, et ei lähe see asi sedaviisi, istusin ise rooli. Keeran rooliratast õiges suunas, vajutan gaasi (no vajutan ikka täie jalaga, mitte ei silita varbaga) ja auto suundub kindlalt sinna, kuhu mina tahan. Tõsi, pidurid pisut blokeeruvad ja kärssavad, aga tühja sest. Midagi hullu nendega ei juhtu, kärsahais hajub värskes õhus peagi laiali.
Tunni pärast, kui jutud toas räägitud ja tee joodud, asutavad härra Kirjanik ja proua Õpetaja end minekule. Väravast on vaja välja tagurdada oma kümme meetrit. Selle maa peal suudab proua Õpetaja juhitud kuldpõrnikas neli (!) korda lumehangega põrkuda. Millalgi kahe põrke vahel avab härra Kirjanik autoukse, pistab pea välja ja pärib: "Me oleme vist jälle hanges, jah?" Jah, hanges. Paraku. Ometi on väravad ja lahtilükatud tee kaks korda sama laiad kui auto. Ilmselt pole masinal silmamõõtu :)
Tee peale jõudnuna diagnoosin autol parema esikummi tühjenemise, toss mis toss. Ehh, pole just vaimustav väljavaade lõpetada õhtu karges talvepimeduses auto all roomates! Aga seda nad tegid ja proua Õpetaja jõudis hommikul õigeaegselt kooli klassi ette.
Tulid külalised, härra Kirjanik ja proua Õpetaja. Olgugi, et tulid linnulennult paarisaja meetri kauguselt (kirjanikuhärra on pererahva reisiloleku ajaks kodu- ja koerahoidjaks möllitud), palusin neil tulla autoga: Oodu saab siis aru, et sõbrad.
Niisiis, teen väravad lahti, sõidavad sisse, suunduvad künkast üles ... ja kööks. Pisike, kaherattaveoline kuldne murumuna keeldub end üle künkaharja veeretamast. No olgu, eks on ikka libe ka. Lase alla tagasi, annan ma märku. Proua Õpetaja laseb. Aga otse lumehange. Veidike edasi, taas tagasi ja veel sügavamale hange. Nii kohe õige mitu korda. Vaatan, et ei lähe see asi sedaviisi, istusin ise rooli. Keeran rooliratast õiges suunas, vajutan gaasi (no vajutan ikka täie jalaga, mitte ei silita varbaga) ja auto suundub kindlalt sinna, kuhu mina tahan. Tõsi, pidurid pisut blokeeruvad ja kärssavad, aga tühja sest. Midagi hullu nendega ei juhtu, kärsahais hajub värskes õhus peagi laiali.
Tunni pärast, kui jutud toas räägitud ja tee joodud, asutavad härra Kirjanik ja proua Õpetaja end minekule. Väravast on vaja välja tagurdada oma kümme meetrit. Selle maa peal suudab proua Õpetaja juhitud kuldpõrnikas neli (!) korda lumehangega põrkuda. Millalgi kahe põrke vahel avab härra Kirjanik autoukse, pistab pea välja ja pärib: "Me oleme vist jälle hanges, jah?" Jah, hanges. Paraku. Ometi on väravad ja lahtilükatud tee kaks korda sama laiad kui auto. Ilmselt pole masinal silmamõõtu :)
Tee peale jõudnuna diagnoosin autol parema esikummi tühjenemise, toss mis toss. Ehh, pole just vaimustav väljavaade lõpetada õhtu karges talvepimeduses auto all roomates! Aga seda nad tegid ja proua Õpetaja jõudis hommikul õigeaegselt kooli klassi ette.