Ülestõusmispühad käes. Nüüdseks on hiigelpatud tehtud, võib neist isegi kirjutada. Suurel reedel käisime sõpradega räätsamatkal. 8 kilomeetri ringis tuli ära. Mul vedas, ei kukkunud. Kuigi jube imelik oli käia - jalad harkis, sest räätsad on ju laiad.

Matkaväsimus oli suur, aga võrreldes sellega, mille tekitas vaiksel laupäeval umbes 10 tihumeetri puude saagimine, pole see enam isegi mainimist väärt mitte. Nojah, vaat nii patune olen, et läristasin puid saagida päeval, mil isegi vares ei pidavat lendama. Ju Jumal andeks annab ja aru saab, et üksi oleksin ma seda tööd tehes lihtsalt ära nõrkenud. Kahekesi saime vennaga täpselt kolme tunniga valmis. Mina töötasin elektrisaega virna ühes ja tema mootorsaega teises otsas. Saagimise ajal ei saanudki aru, et väga raske oleks olnud, aga õhtul valutasid isegi varvastevahelised lihased. Õudne! Natuke lõhkusime ka, et proovida, kas masin ikka töötab. Töötab.

Eeloleval nädalal on mul puhkus, plaanin kõik puud ära lõhkuda. Oodule saab see nädal halb olema, ta kardab seda riistapuud. Aga midagi pole teha, tuleb ära kannatada.

Täna, kui vend ära hakkas minema, kasutas Oodu juhust ja puges autosse. Tükk aega läks enne, kui ta sealt välja sain. Suur koer, aga igavesti osav istmete vahel manööverdama. Kuulmine oli penil muidugi valikuline, kõik käsud lasti uhkelt kõrvust mööda. Viimases hädas pidin ta lihtsalt jõuga autost välja suruma.

Vaskal on rinna peal suur ja vastikult mädanev haav, ilmselt kakles mõned päevad tagasi naabrite kassiga. Või rebasega, mine sa tea. Täna öösel oli haav lahti läinud, pigistasin mäda välja ja loputasin haavakoobast vesinikulahusega. Kerge see protseduur ei olnud, sest patsient püüdis igati end mu haardest välja vingerdada. Siiski jäin ka selles võitluses mina peale.